AUDRU AJALUGU

Audru ajalugu ulatub kaugetesse aegadesse, mille kohta puuduvad igasugused kirjalikud teated, kuid seniseks tähtsamaks teabeallikaks saab pidada Lemmetsa küla rohkeid leide – luutükke, kivikirveid, savinõukilde, rahaleide jne., mis lubavad järeldada, et Audru jõe kaldal elasid inimesed juba 4000 aastat tagasi tegeledes kalanduse, küttimise ja korilusega. Merepiir ulatus Audru koolimajani ja kulges piki Kihlepa liivakõrgendikku Potsepa karjääri kaudu mereni. Esimesi kirjalikke vihjeid same lugeda Läti Hendriku kroonikast.

Muinasajal kuulus Audru Soontagana muinaskihelkonda. 13. sajandil, mil Saksa ristisõdijad tungisid Eestimaale, algas Audru muinaskihelkonna ajalugu, kihelkonna keskuseks sai praegune Sarvi (Suorbe), siia ehitati St. Martinuse kabel ja Liu külasse Liu Kirik. Esimesed kirjalikud teated Audrust pärinevad aastatest 1449, mil Audrut märgitakse esmakordselt piiskopimõisana. Peale Poola-Liivi sõda 1617. aastal algas Audrus nn "Rootsi" aeg, mil Audru piiskopimõisast sai Pärnu Krahvkonna peamõis, mille omanikuks oli rootsi päritolu Krahv von Thurn.

Audru kihelkond

Omaaegne Audru kihelkond kattub kahe kolmandiku ulatuses praeguse Audru valla maadega ja erinevused on vaid hõredalt asustatud äärealadel. Esimene Eesti Rahva Muuseumi vanavarakorjaja Hans Ritson käis vanavara korjamismatkal Audru kihelkonnas 1920. aastal. Ta kirjutab oma päevikus: „Läbi sai käidud kõik talud, kus vähetegi teada oli vanavara, kuid tihti salati ära, ehk lihtsalt ei näidatud midagi. Kõigi takistuste peale vaatamata, leidus inimesi, kes muuseumi tööst said huvitatud ja kaasakistud, ise hää meelega annetasid ehk juhatust andsid oma ümbruskonna kohta."

Sellelt korjamismatkalt pärineb ka suur osa Audru muuseumi kogudes olevaid esemeid ja eelkõige rahvariideid Audru kihelkonnast. Hoolimata sellest, et vanavarakoguja sõnade järgi inimesed oskasid vanu riideid hinnata ja tahtsid neid lastelastele hoida selle asemel, et muuseumile anda.  

Audru kiriku ehitamise alustamine 1636. aastal omas olulist tähtsust Audru ajaloole, sest aastat 1661 võib haldusjaotuse alusel pidada Audru Kirikukihelkonna alguseks. Sagedaste sõdade tõttu eestimaal iseloomustab ka Audru ajalugu pidev võimu ja mõisaomanike vahetumine. Mõisat on korduvalt müüdud, panditud, kingitud. Näib, et kõige stabiilsem aeg oli 1805–1920, mil Audru mõisa omanikuks oli perekond Pilar von Pilchau. Viimaseid mäletatakse kui edumeelseid ja haritud inimesi. Talurahvas kogus jõukust ja elu kulges tõusujoones. Pöörati suurt tähelepanu hariduselu edendamisele, loodi rohkesti mitmesuguseid ühinguid ja seltse. 

Audru alevik
Audru alevik asub Pärnu maakonnas Audru (Kirbu) jõe alamjooksul, Pärnu-Haapsalu maantee ääres Tõstamaa teeristil. Audru ümbrus oli asustatud juba muinasajal. Audru kihelkond hõlmas nüüdse Audru valla ning osa Koonga ja Sauga vallast. Kuulus arvatavasti 13. sajandi alguses Läänemaa Soontaga kihelkonda, 13. sajandi keskpaigast Liivi sõjani aga Saare-Lääne piiskopkonda. 1451. a. mainitud Audru ametkond jagunes metsa- ja rannavakuseks. 1625. a läänistati Audru eravaldusse ning oli mõisade reduktsioonini Pärnu krahvkonnaks nimetatud mõisavalduste keskus.
• Loe lisaks...

Audru mõis 

Keskajast pärinevat Audru mõisat (saksa k Audern) on esmamainitud 1449. aastal. Tollal oli ta Saare-Lääne piiskopkonnale kuulunud piiskopimõis. Liivi sõja järgselt ehk Poola ajal oli mõis riigi omanduses. Rootsi ajal kinkid kuningas Gustav II Adolf mõisa 1627. aastal von Thurnidele, kuid sama sajandi lõpul läks ta de la Gardie'de aadliperekonna kätte.  

Mõisa ümbritseb kaunis park, kus saad nautida rohelust ja Audru jõge selle nelja sillaga. Park asub Aleviku südames kokku 9,7 hektaril ning selle eripäraks on jõesaari ühendavad rippsillad. Pargis paikneb rahvapidude tarbeks ehitatud vabaõhulava koos istekohtadega.
• Loe lisaks...

Audru rahvarõivad

Audru kihelkonnas kantud rahvarõivad kuuluvad üldiste tunnuste järgi Pärnumaa rahvarõivarühma. Naiste rõivatagavarasse kuulus mitmesuguseid esemeid. Särgid, seelikud, peakatted, põll (abielunaistel), vööd, rätte mitmest materjalist ja mitmeks otstarbeks (kaela ja pähe sidumiseks). Loomulikult ei tuldud toime ka soojaandvete rõivasteta: villased õlakatted, pealisrõivaid (villane kampsun e vamps ja pikk-kuub, lambanahkne kasukas). Rohkesti kulus jalakatteid - sukki, sokke, sukapaelu, aasta jooksul vähemalt 2-3 paari kindaid. Aegade jooksul muutusid rõivamoed. Siin kirjeldatud rõivamood oli kandmisel 1870. aastatel.
• Loe lisaks...

Audru sild

20. sajandi esimesel kümnendil hakati Eesti sillaehituses puidult ja kivilt tasahilju üle minema raudbetoonile. Esimeseks ja tähelepanuväärseimaks raudbetoonsillaks Eestis on 1904. aastal valminud Kasari sild. Eesti Liivimaa osa üks vanemaid ja silmapaistvamaid raudbetoonsildu on aga Audru sild Pärnumaal.

Raudkivisammastele ehitatud silla kogupikkus on 43 m, laius 7,05 m, sõidutee laius 4,55 m. Audru silla projekteeris ja ehitas Liivimaa maakultuuribüroo (Lifländische Landeskulturbureau) inseneride A. Werneri ja K. Engeli juhtimisel. 
•  Loe lisaks...