Pärnu ajalugu
«Siin jõesuus on inimesed elanud juba 11 000 aastat. AD 1251 pühitseti Saare-Lääne piiskopkonna Pärnu toomkirik ja esimene linn jõe paremal kaldal oli rajatud. Tosin aastat hiljem see rüüstati ja kodanikud asutasid jõe vasakule kaldale ordulinna Uus-Pärnu. 14. sajandiil kujunes sellest Hansalinn, 16. sajandil administratiivkeskus. 17. sajandil ülikoolilinn, 18. sajandil taas kaupmeeste linn, 19. sajandil kuurortlinn ja 20. sajandil Eesti suvepealinn.»
Nii seisab kirjas Rüütli platsile Pärnu 750. aastapäevaks püstitatud kellatornil.
Vana-Pärnu linna asutas AD 1251 koos katedraali ja toomkooliga Saare-Lääne piiskop Henricus. Kui paganatest leedulased selle 1263. a rüüstasid, viisid kodanikud linna jőe teisele kaldale, rüütliordu poolt kaitstud territooriumile. Sellest ajast pärinev reliikvia- vana linna rüüstamisel tulekahjus säilinud altaririst oli palverännakute objektina keskajal tulutoov ja ehib siiani Pärnu vappi.
Linnakiriku kleeruse ärivaist osutab, et jőesuhu laoplatsi rajanud esmaasukadki olid kaupmehed. Kaubapaatide jőeretk Novgorodini algab siit ja laevatee teine ots oli sageli Visbys, Lüübekis vői Breemenis.
AD 1318 linnaőiguse saanud Uus-Pärnu kuulus Hansa liitu ja kaubandus oli pőhiliseks sissetulekuallikaks, kőige jőukamad kodanikud vőisid pärit olla mujalt: näiteks vanimad nimeliselt teadaolevad raehärradki, Gotschalk ülesvoolu asuvast Paidest ja Thidemann Breemenist. Käsitöölised ja kőrtsmikud olid linna teenindavaks elanikkonnaks.
Edukalt seisti Uus-Pärnu asutamisel AD 1265 Saksa ordu poolt antud kalastamisprivileegi kaitsel. Seda pidi arvestama ka Rootsi kuninglik kindralkuberner ja keelama Pärnu ülikooli akadeemilisel perel iseseisva kalapüügi. Püügiluba taotleti elamisraha säästmiseks, sest Uppsalas ja mujalgi oli see loomulik. Sődaderohkel uusajal oli linlane vähem kokkuhoidlik- uhked rőivad, hollandi savipiibud, rohked austrikarbid ja veinipudelid olid levinumad arheoloogilised leiud sellest ajast.
Barokse ideaalskeemi kohaselt ja mitmekordseks laiendatud tuhande elanikuga kindluslinn muutus 17. sajandi lőpus internatsionaalseks. Siia asusid elama 700 palgasődurit ja majanduslikku madalseisu jäänud Tartust ka 100-liikmeline akadeemi-line pere.
1710. aastast Vene kindluslinnaks muutumisega ei kadunud Euroopa-identiteet. Hangiti otseselt vähest tulu andvaid, kuid välissuhteid kindlustavaid aukonsu-li patente. 1762 sai Pärnu suure kompanii juht Jacob Jacke jun. Rootsi konsulaaragendiks siin, tema pärijad koos kaubamajaga "Hans Diedrich Schmidt" ja teistega esindasid 19. sajandil juba 9 riigi huve Pärnus.
1764 oskasid linna 20-liikmelise kaupmeeskonna esindajad külaskäigul viibivale keisrinnale Katariina II veenvalt esitada jőesuu süvendamise ja muuli ehitamise vajaduse. Sadama pőhiliseks osaks oli purjelaevade ajastu strateegilise toorme (linakiud, puit) eksport Portugali ja hiljem Inglismaale.
Sajandi lőpul tuli kiiresti ümber orienteeruda töötlevale tööstusele ja 1900. a. lasti käiku Euroopa suurimaid tselluloosivabrikuid "Waldhof", linaseemnetest hakati pressima őli. I Maailmasőjas hävis tööstus ja kadus 19. sajandil vähemusse jäänud sakslaste juhtiv roll linnas.
1838. aastal alustas tegevust Pärnu esimene kümblusasutus, mida loetakse ka Pärnu kui kuurordi alguseks. Kuni II Maailmasőjani oli Pärnu Eesti tähtsaima kuurort-linnana väga populaarseks puhke- ja suvituslinnaks Skandinaavia-maadest pärit suvitajatele. Kahe sőja vahelisel perioodil ehitati mitmed tänaseni samas rakenduses olevad taastusraviasutused ja hotellid.
Tähtsaimad neist on "Mudaravila", kus kasutatakse ravimiseks heade raviomadustega muda, ja "Rannahotell", kus asus enne II Maailmasőda ja asub ka nüüd Eesti Vabariigi Presidendi sviit.Eesti Vabariigi ajal kujunes Pärnust demokraatlik linn, vanad privileegid tühistati. 1940. aastal nőukogude anneksiooniga kaotati omavalitsus ja linna kinnisvarad. Purustused II Maailmasőja ajal olid suured, hiljem rikkus nőukogude tööstus ökoloogilise tasakaalu. Eesti Vabariigi taastamisega pääses uuesti valla pärnakate takistatud teotahe. Taastati linna heakord. Viie aastaga tekkis Tartu Ülikooli Pärnu Kolledz. Äri ja heakord on olnud pärnakate südameasjaks läbi sajandite.
Loe lisaks: Aldur Vunk, 2021. Pärnu 770