Pärnu ajalugu

«Siin jõesuus on inimesed elanud juba 11 000 aastat. AD 1251 pühitseti Saare-Lääne piiskopkonna Pärnu toomkirik ja esimene linn jõe paremal kaldal oli rajatud. Tosin aastat hiljem see rüüstati ja kodanikud asutasid jõe vasakule kaldale ordulinna Uus-Pärnu. 14. sajandiil kujunes sellest Hansalinn, 16. sajandil administratiivkeskus. 17. sajandil ülikoolilinn, 18. sajandil taas kaupmeeste linn, 19. sajandil kuurortlinn ja 20. sajandil Eesti suvepealinn.»

Vana-Pärnu linna asutas AD 1251 koos katedraali ja toomkooliga Saare-Lääne piiskop Henricus. Kui paganatest leedulased selle 1263. a rüüstasid, viisid kodanikud linna jőe teisele kaldale, rüütliordu poolt kaitstud territooriumile. Sellest ajast pärinev reliikvia- vana linna rüüstamisel tulekahjus säilinud altaririst oli palverännakute objektina keskajal tulutoov ja ehib siiani Pärnu vappi.


prn770 2
Aldur Vunk, 2021


Pärnu on rajatud soodsasse peatumis- ja kohtumispaika, kuid samal põhjusel on linna ka korduvalt rüüstatud. Nii pole 1251. aastal esimest korda mainitud Pärnu (Perona) linnast tänase Vana-Pärnu kohal säilinud pea midagi, selle rüüstasid ja hävitasid paganlikud žemaidid juba 2. veebruaril 1263.

Pärnusse ligi kaksteist aastat varem rajatud Saare-Lääne piiskopkonna toomkapiitel viidi uute rünnakute kartuses ära Haapsallu ja kodanikud kolisid Pärnu jõe paremalt kaldalt Saksa ordu kaitse all olnud vasakule kaldale. Merelt nähtava koha kindlustamine oli soodsa sadamakoha edasise kasutamise hinnaks, uus asula rajati Saksa ordu komtuurilossi juurde.

1265. aastal Uus-Pärnu linnale antud privileegis määras Saksa ordu Liivimaa haru meister Conrad van Mandern linna kindlustamiseks ühe kolmandiku maahärrale laekuvast kohtupidamise tulust, siis 1318. ja 1420. aastal kinnitatud linna privileegides oli selleks määratud juba pool kohtutulust.

15. sajandil ehitati nii orduloss kui linn senistest laiemaks ja nende kindlustused võimsamaks. Hansalinnaks sai Uus-Pärnu varakult, sest oma valdustes sadamate arendamise eest hea seisnud Saksa ordu oli Hansa Liidu üheks asutajaks.

1318. aastal on selgelt nimetatud Uus-Pärnu rae õigust kutsuda maaisanda ja linna vaidluste puhul vahekohtunikuks Riia raad. See näitab omavalitsuse mõningast sõltumatust, mis oli kaubalinnade liitu kuulumise eelduseks. Uus-Pärnu hansakaubanduse kõrgajaks oli 14. sajand.

Õitseaeg kestis kuni 15. sajandi lõpuni, kui Vene suurvürst sulges Hansa Liidu Novgorodi kontori ja transiitkaubandus alla käis. Hansalinnana tegutseti veel 16. sajandi teise pooleni ja pea kolme sajandi jooksul pandi püsiv alus Pärnu rahvusvahelisele kaubandusele, kaasaja standarditele vastavale käsitööle, omavalitsusele ja haridusele, mis võimaldas siinsest linnakoolist minna edasi Euroopa ülikoolidesse.

Alates 16. sajandist kaubeldi eeskätt viljaga, mida Pärnusse toodi kokku peamiselt ordualalt Järvamaast kuni tänase Põhja-Lätini. Vilja suurimaks müügikohaks oli Amsterdam, kust sealsed kaupmehed vahendasid seda Euroopa urbaniseerunud alade elanikele.

Pärnu jõe paremale kaldale 1320. või 1330. aastatel Saare-Lääne piiskopi poolt uuesti rajatud linn nimega Vana-Pärnu ei saanud iseseisvaks ega võrreldavaks Uus-Pärnuga, kuid rahvusvahelisest kaubandusest said osa sellegi linna asukad. Väiksel sadamal oli oma roll, sest Vana-Pärnus said mõlemas linnas tegutsevad kaupmehed kõrvale hoida ka mitmetest kaubanduskeeldudest. Samas olid väiksesed linnad organiseeritud kuritegevuse vastu jõuetud ja 14. sajandi lõpus muutusid ohuks Läänemere sadamalinnadele vitaalivennad. Nende tööta jäänud palgasõduritega ja teistegi valitsejate iseseisvate alamatega võitlesid toona nii hansalinnad kui maaisandad. 

1473. aastal langes ka Vana-Pärnu sadam kolmesaja Rootsi kuninga alamatest mereröövli rünnaku alla. 16. sajandi usupuhastusaja konfliktidest ja sõdadest Vana-Pärnu enam ei kosunudki.

17. sajandi alguseks olid riigipiirid Uus- ja Vana-Pärnu vahelt kadunud ja väiksemat linna ei hakatud enam taastama. Uus-Pärnu linna ala laiendati 2,5 korda ja 1689. aastal Rootsi kuninga Karl XI poolt kinnitatud kavandi järgi asuti seda ehitama moodsa bastionaalsüsteemiga kindluslinnaks.

1699-1710 tegutses siin ka protestantlik ülikool (Academia Pernaviensis). Põhjasõja puhkedes oma väega Pärnus maabunud kuningas Karl XII korraldas ümber linna valitsemise, kohustades radi oma bürgermeistrile lisaks tooma linnavõimu juurde ka juristiharidusega justiitsbürgermeistrit. Koos Rootsi ülemvõimuga olid Pärnu kaubandusellu tulnud hollandlased, kelle algatused puidukaubanduses ja tuulikute jõul töötavad saeveskid lõid uued võimalused Pärnu majandusele.

1710. aastast alanud ajajärk Vene impeeriumi alluvuses ei lõpetanud kauplemist Lääne-Euroopaga ja rahvusvahelises kaubanduses domineerinud sidemed seoti siinsete võimalustega.

18. sajandi keskel Pärnus rajatud Jacob Jacke ja Hans Diedrich Schmidti kaubamajad said Eesti ala suurimateks linaeksportöörideks. Pärnu kaupmeeste peamine kaubanduspartner oli toona Portugal, mis veel 19. sajandi alguses oli suurim linase kanga valmistaja. Kuni tööstusrevolutsioonis ka linakudumise uuele tasandile viinud Inglismaa selle koha sajandi keskel endale võttis.

Soodne äri Lõuna-Eesti ja Põhja-Läti linakasvatajate toodangu vahendamises Lääne-Euroopasse kestis Pärnusl kuni 1880. aastateni. Selleks ajaks oli igas Balti kubermangus rajatud üks raudteevõrguga ühendatud sadam ja Liivimaa kubermangus oli selleks Riia, kuid mitte Pärnu. See muutis Pärnu kui sadamalinna olukorra pea lootusetuks ja kokku varises ka seni toiminud kaubandussuhete süsteem. Turul oli valitsev juba globaalne konkurents, kus traditsioonilistel partneritel polnud enam eeliseid ja valikuid suunas vaid hind.

Asukoht põhjamaiselt lühikese suvega põllumajanduspiirkonnas ja Läänemere madalas lahesopis ei näinud uutes oludes enam eelisena. Otsides teid olukorra parandamiseks tegutseti mitmel suunal ja kõige rohkem tähelepanu pälvisid kooliuuendused ning linnamajandus. Seniseid bürgermeistreid asendanud linnapea Oscar Alexander Brackmanni juhtimisel jõuti nendes valdkondades panna alus arengutele, mille viljad avaldusid enne I maailmasõda.

1880. aastatel Pärnusse asunud šoti ärimees Julius Dicks pani siin püsti oma äri, mis taaselustas ja viis uuele tasemele kohaliku puidukaubanduse. Pärnu asukoht keset metsi ja paljude harudega Pärnu jõe suudmes võimaldas sadamani parvetada rohkesti palke. Inglismaa ja Šotimaa kiiresti laienevad kivisöekaevandused vajasid aga sitkeid tugipuid ehk propse, milleks siinsed okaspuupalgid sobisid. Propside eksport Suurbritanniasse päästis Pärnu kaubanduse.

Uus põlvkond briti ja eesti kaupmehi muutsid seni sakslaste valitsemise all tegutsenud linna veel rahvusvahelisemaks. Ja lõpuks ka eestlaste linnaks, sest propsikaubandusega alguse saanud Eesti aurulaevastiku esimesed reederid Johann Linde, August Klein ja teised toetasid 20. sajandi alguses eestlaste kultuurilist ning poliitilist esiletõusu, mis peagi võimaldas sündida ja püsima jääda Eesti Vabariigil. Iseseisvuse manifest loeti esimesena avalikult ette 23. veebruaril 1918 just Pärnus meie rahvusväeosade kaitse all, eesti ettevõtjate toetusel ehitatud Endla teatrimaja rõdult.

Mererand, kus päike paistab mere poolt ja lisaks heale spektrile on inimesele kasulikke ühendeid ka merevees, anti tervise karastamiseks ja puhkamiseks avalikku kasutusse juba 1838. aastal – ainult kolm aastat pärast seda, kui Pärnu oli välja arvatud Vene impeeriumi kindluslinnade nimekirjast ja linnaväravad jäid püsivalt avatuks. Siis valmis rannas esimene supelasutus, sai hoo sisse puhkemajandus ja sajandi lõpus alustati kogu linna kujundamist parkide, villade ja raviasutustega kuurordiks.

19. sajandil kasutati epideemiate eest pääsemiseks just üldist tervise tugevdamist, milleks olid tõhusad nii õhu- kui mereveevannid. Ravikuurordist sai vähem kui sajandiga „Eesti suvepealinn“ ja keskajast Pärnut kujundanud traditsioonide tõttu on ka kuurort olnud ikka rahvusvaheline. 

Isegi sellel paljude keeldude ja piirangutega ajal, mida mäletame nõukogude ajana, tulvas siia mitmes keeles kõnelevaid puhkajaid. Moskva, Leningradi (St. Peterburg), suurte tööstuspiirkondade ja mitmete liiduvabariikide inimesed asendasid toona soomlasi, rootslasi ja teiste Läänemereriikide suvekülalisi, kes olid tee Pärnusse leidnud enne II maailmasõda.

20. sajandi esimese poole pärandina on siiani linna kaunistamas linnarhiteks Olev Siinmaa poolt juurutatud funktsionalistlikus stiilis Rannahotell, Rannahoone, rida elumaju ja muid hooneid, mis koos uhkete sildadega andsid Pärnule kaasaegse ja äratuntava ilme.

20. sajandi teisel poolel olid nii äritegevus kui rahvusvaheline suhtlemine nõukogude võimu poolt maha surutud. Kõikvõimalikud piirangud, keelud ja pealekaebamise soodustamine killustasid kogukonna. Samal ajal lõi aga talude hävitamine ja tuhandete inimeste küüditamine eeldused linna kasvamiseks.

Pärast II maailmasõda Pärnusse rajatud riiklikud tööstusettevõtted, mis seni olid kasutanud valdavalt sisseveetud tööjõudu, said täienduse 1956. aasta amnestia tingimustes kodumaale naasnud inimeste ja kolhoosidest uue passisüsteemi abil “vabanenud” rahva hulgast.

Pärnu, mille elanike arv oli 20. sajandi keskpaigaks kasvanud 16 000 elanikuni (1922. a 16 440 ja 1956. a.16 200 elanikku), muutus 1. jaanuariks 1968 koduks 42 422 elanikule.

Tööstusettevõtete ja elurajoonide laiendamise ja aastaringsete sanatooriumide teenindamise kõrval tuli lahendada ka mootorsõidukite kontsentratsioonist tingitud probleemid. 1970. aastal rajati Pärnus esimene parkimisplats ja reguleeriti valgusfooride abil esimene ristmik.

1980. aastateks oli Pärnu looduskeskkond tööstusjäätmete ning põllumajanduskeemia suure kontsentratsiooni tõttu rikutud. Demokraatia puudumine takistas nii probleemide teadvustamist kui nende lahendamist. Alles Eesti Vabariigi taastamine 1991. aastal lõi eelduse demokraatliku elukorralduse juurde naasmiseks ka Pärnus.

Samal ajal kadus aga turg plaanimajanduse tingimustes Pärnusse rajatud tööstuse toodete järele ja riigipiiride taha jäi suurte kompleksidena välja ehitatud sanatooriumide senine tarbijaskond. 1990. aastatel pandi alus uutele rahvusvahelistele turgudele orienteeritud kuurordimajandusele, majanduskoolist välja kasvatatud Tartu Ülikooli Pärnu Kolledžile ja reale teistele algatustele, mis kujundavad Pärnu elu täna.

Kõiki võimalusi pole nende aastakümnetega suudetud veel ära kasutada, kuid tänaseks on Pärnu taas rahvusvaheliselt tuntud puhkuse veetmise koht ja piirkondlik ettevõtluskeskus.

770 aasta jooksul nähtu ja kogetu on kasvatanud paksu kultuurkihi, mis on määratud kaitsma varem nähtud valede valikute eest. Seda muidugi seni, kuni traditsioone tuntakse.

Pärnu areng on sõltunud ja jääb edaspidigi toetuma leidlikele ja ettevõtlikele inimestele, kes kiirelt muutuvas maailmas oskavad säilitada kõike väärtuslikku ja leida üha uusi võimalusi maailma paremaks muuta.


synnilinn
Pärnu, Eesti Vabariigi sünnilinn

Parnu kindluslinn EAA-copy

Kindluslinn Rootsi arhiiv

Tallinna v2rav Liina Hansen
Tallinna värav (Foto: Liina Hansen)

Punane Torn Tarvi SitsPunane Torn (Foto: Tarvi Sits)

Mudaravila Margit Kurvits
Mudaravila (Foto: Margit Kurvits)


Veebilehel kasutatakse küpsiseid