PRESSITEATED, UUDISED

Austatud vaimu- ja võimukandjad, head pärnakad ja pärnumaalased, Eesti Vabariigi kodanikud!

Täna õhtul,101 aastat tagasi, kogunesid Eesti Vabariigi sünnilinna südames julged eestimeelsed kodanikud ja rahvuslikult meelestatud väeosad tollase Endla teatri ette, et olla tunnistajaks meie riigi iseseisvuse väljakuulutamisele. Päästekomitee liikmete Konstantin Pätsi, Jüri Vilmsi ja Konstantin Koniku koostatud „Manifesti Eestimaa rahvastele“ kuulati külmas õhtupimeduses, tõrvikute valgel ja sini-must-valgete lippude lehvides. Kaasaegsete meenutuste põhjal vallandus pärast advokaat Hugo Kuusneri viimast lauset rahva seas eufooria ja inimesed hakkasid üksteist õnnitlema, kallistama ja koos laulma.

Järgmisel päeval kuulutati iseseisev vabariik välja ka Tallinnas ja mujal Eestis. Pärnu raekojas kirjutasid erinevate poliitiliste jõudude, seltside ja allesjäänud riiklike ametite julgemad esindajad alla 23. veebruari õhtul avaldatud manifesti ettelugemise aktile. Kuigi Saksa väed okupeerisid peagi verivärske vabariigi ja üheksa kuud hiljem algas Nõukogude vägede sissetung Eestisse, leidsid noore Eesti riigi kodanikud üksmeele ühendada oma jõud, astuda vastu ülekaalukale vaenlasele ja lüüa nad oma riigi territooriumilt välja.

Mitte kõik vabadussõjas osalenud ei olnud esimese maailmasõja kogemustega ohvitserid ja sõdurid. Rindele läks töölisi, talupoegi, haritlasi ja kooliõpilasi, kes tormasid kartmatult võitlusesse oma riigi iseseisvuse eest, omamata sõjalist kogemust, kuid omades tugevat usku oma riiki ja vabadusse.

Ka siis ei olnud kõik ühte meelt, millise tee peaks Eesti tulevikuks valima. Kuid tollal esile kerkinud poliitilised liidrid oskasid siluda erimeelsused ja ehitada sillad erinevate arvamuste vahele. Meie esiisade usk oma võimekusse ja vabadusse, omavaheline koostöö ja üksmeel andsid neile jõu pühkida ülekaalukas vaenlane pühalt Eestimaa pinnalt.

Vabadussõda oli eredaim näide meie ajaloos, kus poliitilised jõud oskasid üle olla poliitiliste, majanduslike ja arengueesmärkide saavutamise erinevatest valikutest. Tollases ühiskonnas kerkisid esile liidrid, kes oskasid liita ja sisendada rahvale usku, et väikese rahvusena oleme avatud ühiskonnana ja ühte hoides tugevamad.

Hoiatav näide meile peaks olema eelmise sajandi kolmekümnendate aastate algus, mil erakondade võitlus ja poliitiliste liidrite oskamatus ühiskonda konsolideerida viisid presidendi ainuvõimu kehtestamiseni ja sealt, halbade asjaolude kokkulangemisel, omakorda riigi iseseisvuse kaotamiseni 1940. aastal.

Kolm aastakümmet tagasi oli Eesti jälle muutuste ristteel. Kuigi ka tollal konkureerisid erinevad arenguvalikud, oskasid poliitilised liidrid liita ühiskonna erinevaid gruppe Eesti iseseisvuse taastamiseks. See õnnestus neil suurepäraselt!

Viimasel ajal kostub meie meediaruumis üha kõrvakriipivamalt poliitiliste erakondade omavahelist mõõduvõtmist. See on kodanikule hirmutav, kui üks eestlane on teisele lausa surmavaenlane. Tundub, et ühisosa otsimise ja leidmise asemel ühiskond mureneb ja lõheneb nagu kuiv nahk kõrbepäikese käes.

Eesti iseseisvusele ei ole suurim oht mitte Brüssel, NATO või võõrtööjõu kvoot. Mitte Rail Baltic ei ole Eestimaa lõhestaja, vaid koostöö ja üksmeele puudumine eestimaalaste vahel, suutmatus ehitada erimeeluste vahele ühiskonda ühendavat sidet. Kui ühiskond jätkuvalt lõheneb erakondlike piirjoonte järgi ja vabadussõja või laulva revolutsiooni vaimus ühiskonda liitvaid liidreid esile ei kerki, muutume sisemiselt nõrgaks. Meie iseseisvus on jällegi ohus, nagu see oli 1940. aastal.

Meie riik vajab ühiskonda konsolideerivat poliitikat, ühendavat koostööd kaasmaalaste ja liitlaste vahel. Vajame avatud ühiskonda ja kõiki neid eestimaalasi, kes pakuvad end appi iseseisvust kindlustama, eesti meelt ja keelt hoidma, majandust arendama ja riiki kaitsma. Usun, et selliseid kodanikke on tegelikult päris palju.

Olen olnud 15 aastat vabatahtlik riigikaitsja, rakendanud end Eesti riigikaitset toetavas organisatsioonis, kaitseliidus. Kaitseliitu kuulub inimesi, kelle maailmavaade või erakondlik kuuluvus on kardinaalselt erinev, kuid ometigi ühendab meid kõiki üks ühine eesmärk: olla valmis kaitsma oma isamaad, kuni surmani. Seda ühist eesmärki ei väära liikmete erinev arusaam maailma ja riigi asjadest, sest ühine eesmärk on isiku maailmavaatest kordades suurem.

Soome on riik, mille elanikud kuuluvad uuringute järgi maailma õnnelikumate kodanike hulka. Alati vähemalt TOP 5 hulka. Uuringud väidavad, et soomlaste õnne valem ei ole eestlastest suurem keskmine palk, polaaröö või Nokia, vaid hoopis soomlase jonn. Jonn saavutada eesmärk, kõigi raskuste ja takistuste kiuste. Eriti õnnelikena pidid soomlased tundma end siis, kui alguses kättesaamatuna tundunud eesmärk muutub rahvusliku jonnist toidetud pingutuste toel reaalsuseks.

Väidetavalt sai see nähtus, mida soomlased ise nimetavad sõnaga „sisu“, alguse talvesõja ja jätkusõja aastatel, mil üks väikeriik astus südikalt vastu suurriigi agressioonile. Võites suurima auhinna, mida riigil on võimalik võita – vabaduse ja iseseisvuse. See olevat olnud sarnane tunne, mida eestlased kogesid Vabadussõda võites, kuid mille nad oli kaotatud 1940. aastaks.

Leiaks me taas selle jõu - olla sisemiselt tugevad ja ühiskonnana ühtne. Silmad säramas, tegemas just seda, mis esmapilgul võib tunduda ilmvõimatu. Ütlemas üksteisele seejuures tunnustavalt: „Me saame hakkama!“. Peame selleks nägema küll vaeva, kuid see vaev tasub ära, sest peaauhind on meie riik ja meie iseseisvus. Just nagu kirjutas Eesti Vabariigi esimese riigikogu koosseisu esimees ja riigivanem Johan Kukk: „Kuid valvake, konsulid, erakondade teenäitajad ja juhid, et ei kustuks see püha tuluke, mis 1917-1918. aastal rahva hinges loitma lõi! Riigi rippumatuse ja iseseisvuse alalhoidmine ja kindlustamine nõuab sama kindlat ja kangelasmeelset otsustamisvõimet ja püsivat tööd nagu riigi loominegi. Meie riigi laevukest meelitavad sireenid nii paremalt kui pahemalt poolt.“

Homme on Eesti Vabariigi 101. sünnipäev. Täna õhtul tähistame pidulikult oma riigi iseseisvuse väljakuulutamist Pärnus, vabariigi sünnilinnas. Eesti riik on ületanud maagilise saja aasta joone. Andke andeks minu tänases peokõnes kostuv mure, aga südames pakitsev rahutus otsib teinekord just sellist väljapääsu ja võimalust abipalveks. Tegelikult oleme ju kõik tublid Eesti riigi kodanikud ja pingutame, et meie riik, mille sisu moodustavad eesti keel, kultuur ja rahvas, oleks hoitud ja kaitstud.

Julget sammu ja õnne meile, pärnakad, pärnumaalased ja eestimaalased! Palju õnne Pärnu linna ja maakonna vapimärgi kandidaatidele. Head Eesti Vabariigi 101. aastapäeva!

Elagu Eesti!


Romek Kosenkranius
Pärnu linnapea


 


Audru osavalla teated ja uudised


Paikuse osavalla teated ja uudised


Tõstamaa osavalla teated ja uudised

Tõstamaa osavallakeskus

Sadama tee 2
88101 Tõstamaa alevik, Pärnu linn
449 6180
linnavalitsus[at]parnu.ee

Osavalla info ja kontaktid
Avatud: E-N 8.00-17.00, R 8.00-16.00

Pärnu linnavalitsus

Suur-Sepa 16
80098 Pärnu linn, Pärnu linn
444 8200
linnavalitsus[at]parnu.ee

Kontaktid ja vastuvõtuajad
Nädala eelinfo
Istungite päevakorrad ja ülevaated

Audru osavallakeskus

Pärna allee 7
88301 Audru alevik, Pärnu linn
444 8171
linnavalitsus[at]parnu.ee

Osavalla info ja kontaktid 
Avatud: E-N 8.00-17.00, R 8.00-16.00

Paikuse osavallakeskus

Pärnade pst 11
86602 Paikuse alev, Pärnu linn
444 8151
linnavalitsus[at]parnu.ee

Kontaktid ja vastuvõtuajad 
Avatud: E-N 8.00-17.00, R 8.00-16.00

Veebilehel kasutatakse küpsiseid