Austatud daamid ja härrad, lugupeetavad!
Alustan värsiridadega vanast laulust „Õnne, Eesti!“
Õnne, Eesti rand ja saared
Vana, vaba põhjamaa.
Üle põlde taeva kaared
Ikka jäägu sinama
Torm võib murda ranna-roogu,
Saa ei paindu, Eestimaa.
Päevad päikse-paistet toogu
Sulle, vaba kodu maa.
Täna õhtul, 102. aastat tagasi, Pärnus toimunud sündmused, kirjutasid meie linna igaveseks riigi ajalukku. Me, pärnakad, oleme eriti uhked selle üle, et just siin, kogunesid inimesed praegusele Iseseisvuse platsile ja lugesid sini-must-valgete lippude all ette Eesti riigi sünnitunnistuse - Manifesti Eestimaa rahvastele.
Meie esiisad, kes riigi sünni väljakuulutamiseks valisid targalt aja ja koha, adusid ohtusid, mis värskelt väljakuulutatud riiki tollal juba varitsesid. Sellise sammu astumine nõudis riigi väljakuulutajatelt Päästekomiteest vaprust ja julgust, kuid seda õnneks meie esiisadel jagus! Manifesti ettelugemise päeval oli juba selge, et Eesti riigi vaenlased ei lepi Eesti Vabariigi iseseisvumisega ning üritavad meie noort riiki Euroopa kaardilt jõuga kustutada.
Eesti Vabariik ei saanud kesta veel 24 tundigi, kui riiki hakkas valguma saksa sõjavägi, hiljem tuli maad kaitsta Nõukogude Venemaa vägede eest. Võidukas Vabadussõjas näitasid eestimaalased erakordset vaprust ja kangelaslikkust ning tõestasid sellega kogu maailmale, et me oleme väärt oma riiki ja oskame oma iseseisvuse eest seista! Seda suurte ohverduste ja tuhandete elude hinnaga…
Mis oli see edukuse valem, et julgesime ja tahtsime tollal vastu hakata meid varitsevatele ülekaalukatele ohtudele ja ähvardavatele jõududele? Meie riigi 102-aastases ajaloos on ju kahjuks ka hetki, kus meil ei ole olnud piisavalt julgust hakata vastu ja kaitsta oma riigi iseseisvust, oma armast ja ilusat sünnimaad. Üks raskeim hetk riigi ajaloos oli vastuoluline 1939/1940 aasta, mil hirm justkui halvas meie meelekindluse ning me lasime end ning oma maa Venemaa ja Eesti kommunistidel lõhki rebida.
Ja ega tänapäevalgi pole Eesti iseseisvus midagi kaljukindlat, vaid ikka nagu habras portselanvaas, mida tuleb hoolega hoida ja purunemise eest kaitsta. Hoolimata sellest, et meil on NATO ja Euroopa Liit, peame olema ise need, kes usuvad oma võitmatusse ja oma riiki, rahvasse, iseseisvusesse, sest vastasel juhul pole abi ka nendest organisatsioonidest.
Olen nendel teemadel palju arutlenud vestlusringis oma kaitseliidu, reservohvitseride ja abipolitseinikest kamraadidega ning teiste isamaaliselt meelestatud inimestega ja jõudnud järeldusele, et meie tahe ja jõud – seista armsa Eesti iseseisvuse ja sõltumatuse eest – põhineb tegelikult kolmel A-l. See on Armastus, Austus ja Ausus. Armastus eelkõige oma maa, rahva ja perekonna vastu on esimene sammas, mis aitab meil rasketes olukordades kindlameelseks jääda. Teiseks sambaks on Austus - austus meie keele, kommete, ajaloo ja traditsioonide vastu ning kolmandaks sambaks on Ausus – jääda alati ausaks ja väärikaks.
Täna olen ma üpris veendunud, et nendel sammastel püsib kõige kindlamalt riigi kodanike soov oma maad ja iseseisvust kaitsta. Mida rohkem on selliseid inimesi, kes peavad neid väärtusi oluliseks, seda kindlamalt püsib ja tugevneb Eesti riik. Seda tugevamaks saab meie riik ja rahvas ning väheneb oht kaotada ise otsustamise õigus ehk iseseisvus. Seda kindlamalt suudame vastu seista tagasilöökidele ja tõusta pärast õnnetust taas jalule. Seda kindlamalt suudame me seista vastu kahele A-le, mis meid ründavad ja jäävad alati ründama. Need on Ahnus ja Autus…
Seetõttu, head kuulajad, kutsun üles meie kalli riigi sünnipäeval, olema eeskujulikud ja ausad kodanikud, armastama ja austama oma riiki, rahvast ning maad ning töötama igapäevaselt selle nimel, et meie riik säiliks, üha tugevneks ja oleks ühtne. Nendest põhimõtetest peaksid lähtuma eelkõige meie juhid ja poliitikud, sealhulgas ka mina, et nad saaksid olla rahvale eeskujuks ja rahval kasvaks austus oma juhtide vastu.
Rõõmustav, et väga paljud meie riigi kodanikud lähtuvad, oma igapäevases tegevuses, eelpool kirjeldatud väärtustest ja tänu neile seisab meie riik, viimased kolm aastakümmet, vaba ja sõltumatuna. Tänu neile inimestele saime me taas vabaks ja tänu neile on lootus, et iseseisev Eesti Vabariik püsib järgmised inimpõlved.
Võtmeküsimus on side praeguse ja järgmiste põlvkondade vahel. Meie põlvkond peab olema suureks eeskujuks, et meie edukate noorte põlvkond võtaks üle need väärtused, mis kaitsevad Eesti riiki. Peame aitama noortel mõista meie riigi ajaloo valu ja ilu. Mõista, et Eesti Vabariigi iseseisvus on oluline ja seda tuleb ühiselt kaitsta ning hoida, täna ja tulevikus. Eesti, oma rabade, metsade, soode, külade ja linnadega, on kaitsmist väärt. Meie keel ja kultuur on säilitamist väärt. Eesti rahvas on meie riigi suurim väärtus…
Täna ja homme on meie rahva-riigi pidupäev. Täna on Pärnu pidupäev, sest hoolimata faktist, et riigi sünnipäeva tähistatakse alles homme, on 23. veebruar ja Pärnu meie riigi sünniloos vaieldamatult üliolulisel kohal. Nagu ka asjaolu, et just sel päeval tunnustame vapimärkidega neid, kes on andnud oma elus olulise panuse Pärnu ja Pärnumaa tulevikku. Palju õnne meie kõikidele vapimärgi kavaleridele ja kõigile meile, Eesti rahvale, meie riigi 102. sünnipäeva puhul.
Õnne, Eesti! Elagu Eesti Vabariigi sünnilinn Pärnu, elagu Eesti Vabariik!
Romek Kosenkranius
Pärnu linnapea