Silvi Rand

Tõstamaa valla vapimägi kavaler 2002

Oli aasta 1939. Tiigriaasta. Eesti Vabariigi elu oli jõudnud rahuldavale järjele. Ja ühel selle aasta päeval, täpsemalt ilusal viinakuu 19. päeval sündis Tõhelasse külasepa Juhan Tohvi peresse neljas ja seega eelviimane laps, väike tüdrukutirts. Pika kaalutlemise peale otsustasid isaema panna talle nimeks Silvi. Sepp oli külas väga vajalik inimene ja nii hakkaski väike plika ärkama hommikuti haamrikõlksatuste peale. Rahulikku lapsepõlve tungis sisse sõda või õigemini lapsepõlv jäi sõja sisse.

Ja üsna pea peale sõja lõppu, nimelt 1946.aastal astus Silvi Tõhela Mittetäieliku Keskkooli I klassi, koos temaga alustas sel aastal Tõhela I klassis kooliteed veel 12 kooliõdevenda. Au ses olid Lenin-Stalin, eeskujuks seati Pavlik Morozovit. Sõda, küüditamised, kolhooside loomised - kõik need karmid ajad jätsid arenevasse lapsehinge oma jäljed. Kujunes vaikne, tasakaalukas ja kohusetundlik inimene, nagu üks Kaalude märgis sündinud inimene ikka on. Eriti meeldis talle raamatute lugemine, aga ka looduses hulkuda. Seda viimast sai abikarjase seisuses ka piisavalt teha.

Tõhela kooli lõpetamise järel jätkus koolitee Tõstamaa 7-kl.Koolis. Kui ka see otsa sai, oli aasta 1953, Stalin just surnud ja rahvas hingas vabamalt. Ja just sel aastal loodi Tõstamaale Keskkool. Kuna koolitöö raskusi ei valmistanud, siis oligi otsus kohe selge - keskkooli. Läbi sai ükskord seegi.

Esimene töökoht, küll ajutine, oli Tõhela sidejaoskonna telefonist. Ajutine saab teadagi otsa. Aga kohe kutsuti kolhoosi "Kiir" kassapidajaks ja normipäevade arvestajaks. Siis aga avanes võimalus asuda tööle raamatukogu juhatajana. Aasta siis oli 1958. Kuid kolhoosi kassapidajana töötas ta raamatukogutöö kõrvalt veel 5 aastat. Oli aeg, kus seda rahapuru ikka ka maainimesele jätkus jagamiseks.

Raamatukogutöö on raamatut armastavale inimesele nii meeldima hakanud, et ta töötab seal veel praegugi, seega juba 43 aastat. Alustades 1958.aastal ja tutvunud väheke selle tööga, leidis Silvi, et raamatukogul on ikka kitsas, kasutada oli 20m2 tuba. Ja esimeseks suuremaks ettevõtmiseks oli raamatukogu kolimine sama maja teisele korrusele, juba 2 korda suuremale pinnale. Nii see töö on jätkunud. Muutunud on riigikord, kuid raamat oli, on ja jääb. Praegune raamatukogu on juba infokeskus. Tal on kasutada internet, hulk teatmekirjandust, ajakirjandus. Asudes raamatukogutööle, hakkas Silvi õige pea huvi tundma kodukoha ajaloo vastu. Korjas Tõhela elu käsitlevaid artikleid, fotosid, käsikirjalist materjali, raamatuid. Ajalehtedest väljalõikeid on ise 3 suurt mapitäit. Materjali kogunes juba nii palju, et raskusi oli selle paigutamisega. 1999.aastal Tõhela rahvamaja renoveerimise käigus jäi remontimata pööning. Tekkis idee - teeme sinna kodulootoa ehk pööningmuuseumi. Ideest haarasid kinni ka teised: koristati, kohendati, pesti ja - eksponaadid sisse. Ongi nüüd Tõhela ajaloomaterjalid ühes kohas koos.

Muidugi on ta raamatukogutöö kõrval tegelenud igasuguse nn.ühiskondliku tööga, kuulunud nõukogudesse ja komisjonidesse, olnud rahvasaadik Tõstamaa külanõukogus ja volikogu liige Tõstamaa vallavolikogus, aidanud läbi viia kodukohapäevi.

Isiklikus elus leidis ta oma õnne naabri-küla poisi Eimari näol. 1963.aastal pandigi leivad ühte kappi. Sellest ajast kannab Silvi perekonnanime Rand. Koos on nad üles kasvatanud 3 last, kes on valinud nüüdseks juba oma elutee. On 3 lapselast.

Silvi on üks kodukohale truuks jäänud inimene, kes ei ole läinud kaugelt oma õnne otsima. Ta ei usu, et ainult seal on hea kus meid ei ole.

Allikas: Tõstamaa Tuuled, märts 2002.