Ants Pirso
Tõstamaa valla vapimägi kavaler 2001
15. okt. 1947.a. sündis Pärnumaal Varbla vallas Rädi külas Möldri talus pere pesamunana poisslaps, kellele pandi nimeks Ants. Titt oli nagu titt ikka. Aga niipea kui jalad alla sai, enam paigal ei püsinud. Emal ja viieaastasel vanemal vennal oli tükk tegu, et teda ohtudest eemal hoida. Ja ohte jätkus, sest pisipõnni õu ja mängumaa oli sae- ja jahuveski. Õele meenub üks suvine pealelõuna 49.aastal: Pidin veskiplatsil lehma karjatama ja ka Antsu järele vaatama.
Võtsin kaasa Usinski raamatu "Valitud tööd". Lootsin teha kolme tööd korraga. Algul laabus kõik kenasti - lehm ei mõelnudki paha peale minna ja mina süvenesin loetavasse. Poiss lalises ka kusagil kuuldekaugusel. Äkki oli aga kuidagi kaua kahtlaselt vaikne. Poiss kadunud! Hakkasin otsima ja hüüdma. Oeh! Ja mis ma siis nägin ja kuulsin, võtab veel praegugi jalust nõrgaks. Poisi pea paistis üle veskikatuse harja (sellel oli kõrgust 25 - 30m). Ise oli ta väga lõbus. Patsutas ühe käega redelipulka ja hõikas:"Äh-Äh-äh" Kuidas ma talle järele jõudsin ja kuidas me sealt tervetena alla tulime, seda ei suuda ma tänase päevani meenutada. Igal juhul mina võtsin palderjani ja jõin suhkruvett. Ema haaras sae ja läks ning saagis sellel tuletõrjeredelil alumised pulgad ära.
Kooliteed alustas Ants Saulepi Algkoolis. Peale selle lõpetamist tuli ta Tõstamaa Keskkooli V klassi. Koolis õppis normaalselt. Tegi sporti ja osales isetegevuses (etles, mängis näidendites ja koos klassiga koostasid ise esinemiskavu ning käisid mitmes ümberkaudses rahvamajas esinemas). 1966.a. lõpetas Ants Tõstamaa Keskkooli karjabrigadir - lüpsja operaatori kutsega. Edasi läks ta õppima EPA-sse agronoomiat, sest siis olid ju ajad teised ja inimesed elasid teadmises, et meie igapäevane toit kasvab meie oma maa põldudel. Peale EPA lõpetamist oli valida kaks töökohta: Saku Maaviljeluse Instituuti nooremteaduriks või Jäneda Sovhoostehnikumi õpetajaks. Erinevalt vanemast vennast (kes peale keskkooli lõpetamist ütles, et ükskõik kuhu, aga mitte õpetajaks, sest seda ametit olen liiga lähedalt näinud) valis Ants Jäneda Sovhoostehnikumi.
1979.a. sügisel tuli ta Tõstamaale osakonnajuhatajaks. 1982-1983.a. punane aeg (oli partorg). 1982.a. sügisest jälle tagasi koolis. Algul õpetajana, 1983.a. jaanuarist kuni 1998.a. augustikuuni direktorina ja siis jälle õpetajana.
Töö kõrvalt on Ants olnud innukas iseõppija: Moskvas Timirjazevi nim. Akadeemias (jäi lõpetamata), Tartu Ülikoolis on ta õppinud psühholoogiat ja ka pedagoogikat, taotles ka keemiaõpetaja kutse.
Sel ajal, kui meie kodumaaks oli 1/6 planeedist, armastas Ants vabadel suvevaheaegadel rännata: on varbaid leotanud Baikali kargetes voogudes, päikest võtnud Elbrusel ja peesitanud Musta mere kallastel. Ise tunneb kõige suuremat puudust sellest, et pole käinud Saaremaal. Nii et on veel, mida avastada.
Endised töökaaslased peavad Antsust väga lugu. Kõige rohkem iseloomustab teda väljend "mõnus mees", kelle poole võib nõu saamiseks väga erinevates küsimustes pöörduda. Õpilased, kellele ta koolidirektoriks on olnud, meenutavad neid aegu ikka hea sõnaga.
Allikas: Tõstamaa Tuuled, märts 2001