england 3 512

TÕSTAMAA OSAVALLA VAPIMÄRK


Vaike Hang

Tõstamaa valla vapimägi kavaler 2000

Läinud septembris (1999.a.) Tartus toimunud Eesti Rahva Muuseumi (ERM) kirja­saatjate päeval võis Tõhelast pärit teenekas muuseumi korrespondent Vaike Hang tõdeda, et kogu Tõstamaa vald on läbi käidud, läbi uuritud ja kirja pandud. Nüüd liigub mõte Kihnu suunas, mis on ajalooliselt kuulunud Tõstamaa kihelkonna alla ning kõne alla võivad tulla ka need külad, mis piiride muutmisega on läinud naaber­valla Audru haldusesse.

"Arhiividest ümber jutustust ma ei tee vaid kirjutan üles ainult rahvasuust kuuldut," on öelnud Vaike Hang oma tööpõhimõtte kohta. Jaanuaris (2000) toimunud muuseumipäeval Tõhela rahva­majas pani Vaike mõned oma tööd välja, ent see on vaid murdosa. Kõikide materjalidega saab esialgu tutvuda vaid ERMi arhiivis Tartus. Igal sügisel kogune­vad ERMi näitusemajja muuseumi kirjasaatjad üle Eesti, et kohtuda kolleegidega ja teha kokkuvõtteid aasta jooksul kogutud ja kirja pandud mater­jalist. Pea alati on neil kokkusaamistel pälvinud tunnustust ka Vaike Hang, kes on Tõstamaa kihel­konna lugu uurinud juba 20 aastat. Selle aja jooksul on ta kaardistanud üle 40 küla ning kokku umbes 900 elupaika. Ta alustas selle tööga 1979. aastal kõige põhja­poolsemast külast, Viruna asundusest ja on tänaseks kogu valla läbi uurinud. Sel aastal jõudis ta oma töödega valla lõunatippu välja, kuni meri vastu tuli ja uuris Kavaru, Kõpu, Lembra ja Peerni külade lugu. Kogu seda tööd on Vaike Hang teinud oma igapäevase leivateenimise kõrvalt, sest ametilt on ta teaduste akadeemia looduskaitsekomisjoni teadussekretär ning ka sellel ametipostil olnud väga edukas - 1998. aastal pälvis Eerik Kumari nimelise looduskaitse­preemia.

Harvet Toots

Allikas: Tõstamaa Tuuled, veebruar 2000.a.

Õilme Vaarma

Tõstamaa valla vapimägi kavaler 2000

Käesolev õppeaasta on Pootsi Põhikooli bioloogiaõpetajale Õilme Vaarmale juba viiekümnes. Kõik need 50 aastat on õpetaja Vaarmal möödunud Pootsi koolis.
Meenutame põgusalt Sinu lapsepõlve.

Kus Su kodukoht on?
Olen sündinud Jõõpre vallas Mõisa külas Pöide talus. Meid oli kuus last. 1949.aastal tabas meie pere suur õnnetus - suri ema, kes oli ainult 42 aastane. Hakkasime üksteist kasvatama ja koolitama. Vanem õde jäigi meile ema eest. Vanem vend ja õde pidid töölemineku tõttu oma õpingud linna koolis pooleli jätma, seetõttu sain mina siiski Lydia Koidula nimelise Pärnu II Keskkooli lõpetada.

Kuidas sattusid Pootsi?
Pärast keskkooli lõpetamist läksin ajalehekuulutuse peale haridusosakonda maad kuu­lama (peale sõda oli õpetajatest suur puudus). Selgus, et vajati inglise keele õpetajat 7-sse kooli. Valisin kooli, mis oli kodule kõige lähemal. Kartsin kõvasti, et kas saan ikka hakkama, aga et minu inglise keele õpetajaks keskkoolis oli tuntud polüglott Pent Nurmekund, siis võtsin inglise keele õpetaja koha Pootsis vastu. See oli 1950.a. augustis.

Kuidas sai Sinust bioloogia­õpetaja?
1953.aasta suvel otsustasime koos kolme Pärnumaa tüdrukuga õpinguid jätkata Tartu Õpetajate Instituudi kaugeõppeosa­konnas bioloogia-geograafia erialal.

Mida huvitavat meenub Sulle Tartu päevilt?
Tartu oli varemetes ja mustlasi täis. Õiget ööbimiskohtagi polnud. Mitmed korrad magasime instituudi keemia­kabinetis ajalehtede peal, peaaluseks raamatud. Pead panime igaks juhuks laua alla, et öösel keegi peale ei astuks. Tol ajal oli ühendus Pärnu ja Tartu vahel väga kehv. Pärnust Viljandisse sai 3-tunniga, öö tuli veeta Viljandis ja alles järgmisel hommikul sai bussiga Tartu poole venida. Hiljem olukord paranes ja loodi isegi lennuühendus. Meenub juhus, kus olin ainus reisija lennukis. Ega ainult minu pärast poleks vast lennuk õhku tõusnud, aga oli vaja Viljandist Tartusse pärmi viia- ­nii ma siis sõitsin selle "pärmilennukiga". Kuid kõiki raskusi ületades saime siiski oma bioloogia- keemia­-geograafia erialad kätte ja olime lõpuks diplomeertitud 7.klassilise kooli õpetajad.

Aga mõne aja pärast võtsid Sa jälle Tartu tee jalge alla?
Jah, õpetajatelt hakati nõudma kõrgharidust. See õpikohustus pani mind veel 5 aastaks Pärnu- Tartu vahel kurseerima. 1965.aastal lõpetasin Tartu Riikliku Ülikooli kaugõppe­osakonna bioloogia- keemia erialal.

Milliseid aineid Sa üldse oled õpetanud?
Olen õpetanud kõiki aineid, isegi tööõpetust poistele.

Aga Sinu nn. ühiskondlikud harrastused?
Olen juhendanud Seliste Rahvamaja ja kooli rahva­tantsuringe, mitu vahetust olnud Seliste vallas saadikuks, Pärnu rajooni Haridusosakonna AÜ presiidiumi liige. Koolis olen juhendanud kooliümbruse korrastamist ja töid kooliaias.

Tagasihoidliku inimesena jätab õp.Vaarma märkimata, et ta on olnud aktiivne loodusekaitsja, doonor ja et tema õpilased on bioloogia- ja keemia­olümpiaadidel hästi esinenud. Ta on jäänud Pootsi patrioodiks ja tunneb sügavat muret kodukoha majandusliku ja kultuurilise allakäigu pärast. Ta ise ütleb, et armastab Pootsit oma mereranna ja inimestega ning et sellepärast ta ongi seal nii kaua elanud ja töötanud.

Küsitles kooliõde ja ameti­kaaslane E. Liiv

Allikas: Tõstamaa Tuuled, veebruar 2000.

Ants Pirso

Tõstamaa valla vapimägi kavaler 2001

15. okt. 1947.a. sündis Pärnumaal Varbla vallas Rädi külas Möldri talus pere pesamunana poisslaps, kellele pandi nimeks Ants. Titt oli nagu titt ikka. Aga niipea kui jalad alla sai, enam paigal ei püsinud. Emal ja viieaastasel vanemal vennal oli tükk tegu, et teda ohtudest eemal hoida. Ja ohte jätkus, sest pisipõnni õu ja mängumaa oli sae- ja jahuveski. Õele meenub üks suvine pealelõuna 49.aastal: Pidin veskiplatsil lehma karjatama ja ka Antsu järele vaatama.

Võtsin kaasa Usinski raamatu "Valitud tööd". Lootsin teha kolme tööd korraga. Algul laabus kõik kenasti - lehm ei mõelnudki paha peale minna ja mina süvenesin loetavasse. Poiss lalises ka kusagil kuuldekaugusel. Äkki oli aga kuidagi kaua kahtlaselt vaikne. Poiss kadunud! Hakkasin otsima ja hüüdma. Oeh! Ja mis ma siis nägin ja kuulsin, võtab veel praegugi jalust nõrgaks. Poisi pea paistis üle veskikatuse harja (sellel oli kõrgust 25 - 30m). Ise oli ta väga lõbus. Patsutas ühe käega redelipulka ja hõikas:"Äh-Äh-äh" Kuidas ma talle järele jõudsin ja kuidas me sealt tervetena alla tulime, seda ei suuda ma tänase päevani meenutada. Igal juhul mina võtsin palderjani ja jõin suhkruvett. Ema haaras sae ja läks ning saagis sellel tuletõrjeredelil alumised pulgad ära.

Kooliteed alustas Ants Saulepi Algkoolis. Peale selle lõpetamist tuli ta Tõstamaa Keskkooli V klassi. Koolis õppis normaalselt. Tegi sporti ja osales isetegevuses (etles, mängis näidendites ja koos klassiga koostasid ise esinemiskavu ning käisid mitmes ümberkaudses rahvamajas esinemas). 1966.a. lõpetas Ants Tõstamaa Keskkooli karjabrigadir - lüpsja operaatori kutsega. Edasi läks ta õppima EPA-sse agronoomiat, sest siis olid ju ajad teised ja inimesed elasid teadmises, et meie igapäevane toit kasvab meie oma maa põldudel. Peale EPA lõpetamist oli valida kaks töökohta: Saku Maaviljeluse Instituuti nooremteaduriks või Jäneda Sovhoos­tehnikumi õpetajaks. Erinevalt vane­mast vennast (kes peale keskkooli lõpetamist ütles, et ükskõik kuhu, aga mitte õpetajaks, sest seda ametit olen liiga lähedalt näinud) valis Ants Jäneda Sovhoostehnikumi.

1979.a. sügisel tuli ta Tõstamaale osakonnajuhatajaks. 1982-1983.a. ­punane aeg (oli partorg). 1982.a. sügisest jälle tagasi koolis. Algul õpetajana, 1983.a. jaanuarist kuni 1998.a. augustikuuni direktorina ja siis jälle õpetajana.

Töö kõrvalt on Ants olnud innukas iseõppija: Moskvas Timirjazevi nim. Akadeemias (jäi lõpetamata), Tartu Ülikoolis on ta õppinud psühholoogiat ja ka pedagoogikat, taotles ka keemiaõpetaja kutse.

Sel ajal, kui meie kodumaaks oli 1/6 planeedist, armastas Ants vabadel suvevaheaegadel rännata: on varbaid leotanud Baikali kargetes voogudes, päikest võtnud Elbrusel ja peesitanud Musta mere kallastel. Ise tunneb kõige suuremat puudust sellest, et pole käinud Saaremaal. Nii et on veel, mida avastada.

Endised töökaaslased peavad Antsust väga lugu. Kõige rohkem iseloomustab teda väljend "mõnus mees", kelle poole võib nõu saamiseks väga erinevates küsimustes pöörduda. Õpilased, kellele ta koolidirektoriks on olnud, meenutavad neid aegu ikka hea sõnaga.



Allikas: Tõstamaa Tuuled, märts 2001

Eimar Rand

Tõstamaa valla vapimägi kavaler 2001


Eimar Rand on sündinud 1932.aastal Tõhelas Häidaste külas põliste põllumeeste pere esimese lapsena ja truuks oma kodukohale ta on jäänudki. "Tööd peab austama ja armastama," oli kõige tähtsam õpetus, mis vanemad talle kodust kaasa andsid. Ja seda õpetust on ta kalliks pidanud juba väikese poisina karja järel kõndides ja ka hiljem eluteel.

Kooliteed alustas ta Tõhela 6­-klassilises algkoolis ja selle lõpetamisel siirdus Tõstamaa kooli 7­ndasse klassi. Sellega koolitee piirdus - ­ootasid kodutalu põllud. Juba mõneteistaastase poisina tuli hakkama saada nii adra kui äkkega.

1949.aastal toimus Eestimaal suur kollektiviseerimine. Kolhoosist ei pääsenud ka Eimar. Ta oli just jõudnud saada 16 aastaseks ja nii sai temastki kolhoosi asutajaliige. 1949. aasta kevadel on kolhoosikoosoleku protokolli kirjutatud read: "Anda Rand, Eimarile 1 paar tööhobuseid inv. nr 13 ja 14, üks heinaniidu masin nr.164, kahehobuse ühehõlmaline ader nr. 122, vanker' nr. 118" ja läkski tööks lahti. Aga tehnikahuvilist noormeest see töö ei rahuldanud ja aasta pärast avanes võimalus õppima minna traktoristide kursusele. Järgnes töö traktoristina Tõstamaa ja Audru traktorijaamades ja 1958. aastal, seoses traktorijaamade likvideerimi­sega, kolhoosis "Kiir". Vahepeal tuli sõduririided selga tõmmata ja teenida sõdurpoisina kodumaad 3 aastat Mongoolias.

Kolhoosis on ta töötanud traktoristina, mehaanikuna, keevitajana, lukk­sepana. Majandite nimed on küll muutunud: Kungla kolhoos, kolhoos "Kiir", Tõstamaa sovhoos, kaluri­kolhoos "Pärnu Kalur", Tõhela kolhoos, osaühing Tõhela. Aga põllud on ikka samad, kõik kivid, kraavid ja kännudki tuttavad.

Töökaaslased on temast lugu pidanud ta tehnilise taibu, kogemuste, kuldsete käte ning kohusetundliku töössesuhtumise pärast. Üle viiekümne aasta on ta harinud oma kodukoha põlde ning teeb seda veel praegugi osaühing Tõhelas. Ta on ehitanud oma käte ja mõistusega nii mõnegi masina ja seadme.

Eimar ei ole kunagi keelanud oma nõuandeid. Ta on olnud pidevalt kolhoosi juhatuse liige. 2000.aastal oli tema abistavat kätt väga palju tunda Tõhelas muuseumi­toa korrastamisel ja mujalgi ei ole ta kunagi oma abi keelanud.

38 aastat on ta jaganud ühiseid rõõme­-muresid abikaasaga ja kasvatanud selle ajaga suureks kolm last.

Allikas: Tõstamaa Tuuled, märts 2001

Silvi Rand

Tõstamaa valla vapimägi kavaler 2002

Oli aasta 1939. Tiigriaasta. Eesti Vabariigi elu oli jõudnud rahuldavale järjele. Ja ühel selle aasta päeval, täpsemalt ilusal viinakuu 19. päeval sündis Tõhelasse külasepa Juhan Tohvi peresse neljas ja seega eelviimane laps, väike tüdrukutirts. Pika kaalutlemise peale otsustasid isaema panna talle nimeks Silvi. Sepp oli külas väga vajalik inimene ja nii hakkaski väike plika ärkama hommikuti haamrikõlksatuste peale. Rahulikku lapsepõlve tungis sisse sõda või õigemini lapsepõlv jäi sõja sisse.

Ja üsna pea peale sõja lõppu, nimelt 1946.aastal astus Silvi Tõhela Mittetäieliku Keskkooli I klassi, koos temaga alustas sel aastal Tõhela I klassis kooliteed veel 12 kooliõdevenda. Au ses olid Lenin-Stalin, eeskujuks seati Pavlik Morozovit. Sõda, küüditamised, kolhooside loomised - kõik need karmid ajad jätsid arenevasse lapsehinge oma jäljed. Kujunes vaikne, tasakaalukas ja kohusetundlik inimene, nagu üks Kaalude märgis sündinud inimene ikka on. Eriti meeldis talle raamatute lugemine, aga ka looduses hulkuda. Seda viimast sai abikarjase seisuses ka piisavalt teha.

Tõhela kooli lõpetamise järel jätkus koolitee Tõstamaa 7-kl.Koolis. Kui ka see otsa sai, oli aasta 1953, Stalin just surnud ja rahvas hingas vabamalt. Ja just sel aastal loodi Tõstamaale Keskkool. Kuna koolitöö raskusi ei valmistanud, siis oligi otsus kohe selge - keskkooli. Läbi sai ükskord seegi.

Esimene töökoht, küll ajutine, oli Tõhela sidejaoskonna telefonist. Ajutine saab teadagi otsa. Aga kohe kutsuti kolhoosi "Kiir" kassapidajaks ja normipäevade arvestajaks. Siis aga avanes võimalus asuda tööle raamatukogu juhatajana. Aasta siis oli 1958. Kuid kolhoosi kassapidajana töötas ta raamatukogutöö kõrvalt veel 5 aastat. Oli aeg, kus seda rahapuru ikka ka maainimesele jätkus jagamiseks.

Raamatukogutöö on raamatut armastavale inimesele nii meeldima hakanud, et ta töötab seal veel praegugi, seega juba 43 aastat. Alustades 1958.aastal ja tutvunud väheke selle tööga, leidis Silvi, et raamatukogul on ikka kitsas, kasutada oli 20m2 tuba. Ja esimeseks suuremaks ettevõtmiseks oli raamatukogu kolimine sama maja teisele korrusele, juba 2 korda suuremale pinnale. Nii see töö on jätkunud. Muutunud on riigikord, kuid raamat oli, on ja jääb. Praegune raamatukogu on juba infokeskus. Tal on kasutada internet, hulk teatmekirjandust, ajakirjandus. Asudes raamatukogutööle, hakkas Silvi õige pea huvi tundma kodukoha ajaloo vastu. Korjas Tõhela elu käsitlevaid artikleid, fotosid, käsikirjalist materjali, raamatuid. Ajalehtedest väljalõikeid on ise 3 suurt mapitäit. Materjali kogunes juba nii palju, et raskusi oli selle paigutamisega. 1999.aastal Tõhela rahvamaja renoveerimise käigus jäi remontimata pööning. Tekkis idee - teeme sinna kodulootoa ehk pööningmuuseumi. Ideest haarasid kinni ka teised: koristati, kohendati, pesti ja - eksponaadid sisse. Ongi nüüd Tõhela ajaloomaterjalid ühes kohas koos.

Muidugi on ta raamatukogutöö kõrval tegelenud igasuguse nn.ühiskondliku tööga, kuulunud nõukogudesse ja komisjonidesse, olnud rahvasaadik Tõstamaa külanõukogus ja volikogu liige Tõstamaa vallavolikogus, aidanud läbi viia kodukohapäevi.

Isiklikus elus leidis ta oma õnne naabri-küla poisi Eimari näol. 1963.aastal pandigi leivad ühte kappi. Sellest ajast kannab Silvi perekonnanime Rand. Koos on nad üles kasvatanud 3 last, kes on valinud nüüdseks juba oma elutee. On 3 lapselast.

Silvi on üks kodukohale truuks jäänud inimene, kes ei ole läinud kaugelt oma õnne otsima. Ta ei usu, et ainult seal on hea kus meid ei ole.

Allikas: Tõstamaa Tuuled, märts 2002.

Elfi Vool

Tõstamaa valla vapimägi kavaler 2002

Elfi Vool on sündinud 1934.a. ja omab keskharidust. Tööaastaid alustas kalurikolhoosis kassapidajana. Seejärel töötas kolm aastat Lao kalapunktis kala vastuvõtjana. 1965.a. 1.septembril alustas tööd Pootsi kooli majandusjuhatajana,kus töötas 19 aastat. Veidi aega töötas Tõstamaa sovhoosis. 1985.a. asus tööle Tõstamaa keskkooli majandusjuhatajana, kus algusaastail tuli tegeleda nii ruumide remondi kui ka remondibrigaadide otsimisega. Polnud vähesed ka need korrad, kui tuli ise ahjusid kütta ja tegeleda veel tuhande asjaga. Kui koolid liideti valdade juurde, lisandus veel ka Pootsi kooli majandustöö. Alates 1998.a. töötab Elfi Tõstamaa valla majandusjuhatajana. Ühiskondliku tööna on ka Lao-Peerni külavanem ja on valitud Tõstamaa Valla volikogu liikmeks.

Allikas: Tõstamaa Tuuled, märts 2002

Verner Kuusik

Tõstamaa valla vapimägi kavaler 2002

Verner Kuusik on sündinud Pärnus 27 .augustil 1932.a. Lõpetanud Pärnu I Keskkooli 1951.a. Aatatel 1951-1956 õppis Eesti Põllu-majanduse Akadeemias, mille lõpetas metsamajanduse insenerina. Alates 2.septembrist 1956 kuni 21. maini 1997 töötas Tõstamaa metskonna metsaülemana. 1993 .a. omistati talle Eesti Vabariigi I järgu metsaülema nimetus. Abikaasa Silvia töötab Varbla Jahimajandis. Tütar Dagmar on lõpetanud Räpina Aiandustehnikumi,töötab erialal Tallinnas. Poeg Alar on lõpetanud EPA metsandusteaduskonna, töötab metsandus-firmas. Tähtsamateks kordaminekuteks peab Verner oma töös metskonna kuivendussüsteemide rajamist, samuti on metskond täielikult kaetud vajalike autoteedega. Rajatud on uusi metsakultuure 1956.-1997. aastani 1640 hektarile riigimetsamaale. Meeldejäävamad ja oodatumad sündmused olid metsapäevad Pootsi ja Tõstamaa koolidega.

Allikas: Tõstamaa Tuuled, märts 2002.

Madis Veskimägi

Tõstamaa valla vapimägi kavaler 2003

Mõned killud Madisest, nii nagu ta ise endast arvab: 
· Sündinud Tallinnas 25.03.1969.
· Elanud Pelgulinnas suurema osa oma elust.
· Olnud varases lapsepõlves väga jonnaks - kui midagi ei saanud kisaga, siis sai oma tahtmise valju või väga valju kisaga.
· On olnud väiksem vend ja teab, mis on venna arm. Pooldab seda, et vendade vahel oleks võrdsus, mitte vendlus.
· Kooliajal on olnud veidi omapärane (muuseas on ta selline tänaseni).
· Kui tahtis, siis õppis ja tulemustel polnud väga viga, kuid tavaliselt ta ei tahtnud ja ka hinded olid vastavad.
· Kooliaegsetest hobidest väärib märkimist elektriasjandus, elektroonika, laeva- ja lennukimudelism, hiljem fotograafia, siis aga bioloogia ja looduskaitse.
· On omandanud mitmeid erialasid: III kategooria arvutielekromehhaanik, füüsikalaborant-kinomehhaanik keskkooli lõpuklassides, fotorahvaülikooli kaheaastased kursused.
· Aeg-ajalt mainib seda, et oskusi võib ju olla mitmeid, kuid "ELUKUTSE" olgu üks ja korralik.
· Peab ennast suureks idealistiks ja usub seda, et kõik inimesed on loomult head.
· Arstiks saamise valiku tegi ta kuskil 5.-6. klassis, hiljem, kuni ülikooli lõpuni, ei võtnud seda keegi tõsiselt.
· Arstiks saamise kavatsust mõjutas isa ja ema kasvatus, arusaamine aitamise rõõmust. Eeskujusid on olnud ka kirjandusest: muinasjutt "Eluvesi", raamatud "Doktor Doolittle", "Tahan saada kirurgiks". Hiljem ka "Doktor Arrowsmith" ja "Vikenti Veressajevi mälestused" ning "Kirurgi süda".
· Kui mõni lapsevanem soovib endale tulevikus tuttavat arsti, siis võiks neid teoseid muretseda oma 8-10 aastastele lastele.
· Ülikooli sisseastumisel olid tugevamateks külgedeks füüsika, keemia ja bioloogia, nõrgem oli kirjand.
· Õpinguaastad ülikoolis möödusid suuremate viperusteta, kursusi kordama ei jäetud ja "eksmatti" ka ei saanud. Keskmine hinne matriklis oli 4,5.
· Päris arstiks saamise järel 1995.a. suvel, töötas teadurina Tallinnas Kivimäel Pulmonoloogia osakonna teadurina.
· Olles suutnud seda tööd teha kaks nädalat, tekkis mõte otsida midagi muud.
· Tõstamaast kuulis esimest korda septembris 1995. Enne seda arvas, et Tõstamaa on kuskil Peipsi ääres.
· Esimest korda Tõstamaa pinnal 5.10.1995. Päris töö algas 1.jaanuarist 1996.
· Tõstamaa kasuks aitasid otsustada mitmed tõsiasjad: eraldatus, muhedad inimesed, võimalus panna ennast proovile. Tehti ju ettepanek sisustada tühjale kohale arstikabinet. Oluline oli ka korteriprobleemi lahendamine. Ühe sammuga said lahenduse kõik noore mehe ees olevad raskused: eluase, töökoht ja kõik sinna juurde kuuluv.
· Esimesed tööaastad veetis põhiliselt vanas haiglas, seejärel uues kabinetis. Mungaelu elav tohter meeldis patsientidele: arst alati võtta ja uks lahti.
· Siis aga aitas sellisest elust, võttis naise ja väikeste vahedega sündisid kaks last.
· Hiljuti pööras veidi ära ja otsustas hakata poliitikuks. Seda sammu põhjendab sellega, et teatud piirini saab teha ja olla oma jõududega, siis aga saabub lagi. Töös on kogunenud rida kogemusi, mille vastu on tuntud laiemat huvi. Võiks mainida kriitilist märkust ajalehes "Pärnu Postimees", kus kurdeti: "Miks hoolitsetakse nii hästi Tõstamaa rahva eest ja mitte inimeste eest, kus elanikke mitu korda rohkem."
· Jne, jne, jne.
· Lõpetuseks arvab ikka veel, et on loomult idealist, kõike saab muuta paremaks kui üksteist rohkem hoida, kuulata ja üritada mõista.

Allikas Tõstamaa Tuuled, märts 2003.

Heino Laanemets

Tõstamaa valla vapimägi kavaler 2003

Heino Laanemets on sündinud 1935.a. 21. jaanuaril Võrumaal, nüüdses Põlva maakonnas, Mooste vallas Kaaru külas, talupidaja perekonnas kolmanda lapsena. Kooliteed alustas 1943.a. Kauksi algkoolis, mille 7. klassi lõpetas kevadel 195l. sama aasta sügisel asus ta õppima Põlva Keskkooli 8. klassi. 1954.a. kevadel lõpetas Heino Põlva Keskkooli.

1954.a. sügisel astus noormees Eesti Põllumajanduse Akadeemia agronoomia teaduskonna I kursusele. Õpinguaastad möödusid kiiresti ning 1959.a. märtsikuus anti kätte õpetatud agronoomi diplom. Kuna sellel ajajärgul toimis töölesuunamine, sai vastne agronoom tööle Hiiumaale. Töökoht oli kolhoosis "Uus Elu". 1960.a. valiti Heino Laanemets selle kolhoosi juhatuse esimeheks, kus ta töötas 1962.a. septembrini.

1961.a. abiellus Heino Evi Tomsoniga (hiljem Laanemets). 1962. a. asus ta elama Abja-Paluojale ning töötas Abja sovhoosis algul osakonnajuhatajana ning 1965-1973 ökonomistina.

Seoses abikaasa tööleasumisega Tõstamaale 1973.a., sai Heino töökohaks Tõstamaa sovhoos, mis hiljem liideti kalurikolhoosiga "Pärnu Kalur". Seal töötas mees agronoomina ja mõned aastad isegi partorgina. Järgnes lühike tööperiood Tõstamaa kolhoosis melioraatorina. Tõstamaa kolhoosis lõpetas Heino töötamise 1991.a. augustis, kui hakkasid toimuma suured muudatused, laulev revolutsioon ja iseseisvuse taastamine ning sellega seoses talumajanduse taastamine. Siis asus Heino tööle Tõstamaa RSN TK-s, hiljem Tõstamaa Vallavalitsuses maanõunikuna, kus põhiliseks tööks oli varade ja maade tagastamine õigusjärgsetele omanikele. Sellel ametikohal töötas Heino kuni pensionile jäämiseni 2002.a. novembris.

Heino peres on tütar Marju (sünd. 1963.a.) ja poeg Enno (sünd.1964.a.). Lapselapsi on kolm.

Allikas Tõstamaa Tuuled, märts 2003.

Liivi Heamets

Tõstamaa valla vapimägi kavaler 2004

Liivi Heamets on sündinud 1941. aastal Tõstamaa vallas Tölli külas. 1956. aastal lõpetas Tõstamaa põhikooli ja asus õppima Türi Põllumajandustehnikumi. 1960. aastal suunati tööle Pärivere sovhoosi, kus töötas karjabrigadiri ja zootehnikuna. Töö kõrvalt omandas Vinni Sovhoostenikumis raamatupidaja kutse ja asus 1984. aastal tööle Tõstamaa sovhoosis raamatupidajana. 1985. aastal Pärnu Kaluri põllumajandusosakonna loomisel asus tööle Selistes zootehnikuna.
1990. aastast, kui algas külanõukogudest valdade moodustamine, täitis Liivi valla pearaamatupidaja ülesandeid. Keerulisel ajal, kui reegleid oli vähe, tuli Liivi tänu oma kohusetundlikkusele, täpsusele ja iseseisvale tööoskusele hästi toime. Tõstamaa vallavalitsuses töötas Liivi raamatupidajana kuni pensionile jäämiseni 2003. aastal, olles abivalmis, heatahtlik ja põhimõttekindel kolleeg.

Liivi on ühiskondlikult aktiivse loomuga. Pikki aastaid on ta olnud tegev Tõstamaa kirikukoguduses, kus täitnud raamatupidaja, kellalööja, majahoidja ja muid koguduse tegevuseks vajalikke ameteid. Kogudusetöö eestvedajad on vahetunud, aga Liivi on olnud seal järjepidevuse kandja. Samuti täidab Liivi Seliste kiriku laekuri kohuseid, peab korras spordiklubi raamatupidamist ja korraldab Tõstamaa edukaima majaühistu tegemisi. Ta lööb kaasa Tõstamaa laulukooris ja aeroobikaringis, tema üheks hobiks on lugemine. Poeg elab ja töötab samuti Tõstamaal ning Liivi on hoolitsev vanaema.

Liivi Heamets on üks Tõstamaa valla taastajaid-ülesehitajaid ja on oma täpsuse, kohusetundlikkuse, põhimõttekindluse, ühiskondlikku aktiivsusega, aga samas ka tagasihoidlikkuse ja diskreetsusega vallavolikogu, vallavalitsuse ja väga paljude poolt hinnatud lugupeetud vallakodanik.

Allikas Tõstamaa Tuuled, veebruar 2004

Ain Birk

Tõstamaa valla vapimägi kavaler 2004

Ain Birk on sündinud 1939. aastal Tõstamaa vallas Männikuste külas Tolli talus. Kooliteed alustas Tõhela seitsmeklassilises koolis. Seejärel õppis Tõstamaa mittetäielikus keskkoolis, kus lõpetas 7. klassi 1953. aastal. 1957. aastal lõpetas Pärnu II keskkooli.

Seejärel asus õppima Tallinna Ehitus- ja Mehhaanika Tehnikumis, kus lõpetas 1964. aastal ehitustehniku eriala. 1979. aastal omandas kõrghariduse, lõpetades Tallinna Polütehnilise Instituudi insener-ökonomisti kvalifikatsiooniga.
Töömeheteed alustas matemaatikaõpetajana Pootsi ja Kilksamaa koolis, kus töötas aastatel 1957-1963. Seejärel kuni 1966. aastani töötas Riigipanga Pärnu osakonnas insenerina, kuni 1979. aastani Pärnu Põllumajandusliku Tootmise valitsuse kapitaalehituse osakonna insenerina ja osakonna juhatajana. Aastatel 1979-1989 oli Pärnu Rajooni Agraartööstuskoondise esimehe asetäitja-kapitaalehituse osakonna juhataja ja seejärel 1991. aastani Pärnu Rajooni RSN Täitevkomitee Põllumajandusvalitsuse Kapitaalehituse Osakonna juhataja. 1991- 2002 oli Pärnu Maavalitsuse ehitusnõunik. Alates 2002. aastast tegutseb füüsilisest isikust ettevõtjana.

Ain Birk on tunnustatud ehitusspetsialist, omades suuri kogemusi ehitustöö organiseerimise vallas. Olles iseloomult sünnivalla patrioot, on Ain olnud vallapoolseks esindajaks ja ehitustehnilise järelvalve teostajaks kõigil taasiseseisvumisaja ehitusobjektidel ja teinud seda tööd südamega. Suuremateks neist on Tõstamaa kool, Tõhela rahvamaja, Pootsi kool, Tõstamaa katlamaja, Päästeamet, Manija sadam ja külakeskus, Tõstamaa reoveepuhasti, Tõstamaa joogiveeprojekt, Tõstamaa ja Tõhela kalatrepid, Hooldekodu, Seliste kirik, Kastna sadam ja veel hulk väiksemaid objekte. Tänu Aini teadmistele ja kogemustele on paljud neist saanud võimalikuks, samuti on tööd teostatud väga ökonoomselt ja praktilist aspekti silmas pidades. Töötades nõukogudeajal Pärnu rajooni ehitusspetsialistina on Aini panus ka enamikus valla selleaegsetes ehitusobjektides. Samuti on Ain nõustanud paljusid eraehitajaid. Seega võib Aini nõuandeid, mõtteid ja organiseerimist näha väga paljudes täna Tõstamaa vallas olevates ehitistes.

Ainil on kaks last. Poeg on rajanud oma kodu Selistesse, tütar elab Tallinnas ja Ain on kuuekordne vanaisa.

Aini suuremateks hobideks on tema töö, piibu tõmbamine ja kalalkäik. Teda võib tihti kohata Tõstamaa kalavetel suvel paadiga ja talvel puuriga.
Oma tööde, teadmiste, kogemuste, tasakaalukuse ja mõnusa olekuga on Ain teeninud volikogu, vallavalitsuse, paljude vallaelanike ja tema ehitustehnilise järelvalve all valminud ehitiste kasutajate lugupidamise.

Allikas Tõstamaa Tuuled, veebruar 2004

Maimu Juhkam

Tõstamaa valla vapimägi kavaler 2005

Maimu Juhkam tööle Tõstamaa Keskkoolis 1969. aasta 1. sep-tembril algklasside õpetajana ja töötas sellel ametikohal kuni 2004.aastal pensionile jäämiseni.

Oma töös on Maimu olnud väga kohusetundlik, mis on väljendunud tundideks ettevalmistumisel, õppevahendite valmistamisel ja uue otsimisel. Tema töötulemused on ilmnenud õpilaste heades teadmistes nii tasemetöödes kui ka maakonna aineolümpiaadidel ja konkurssidel. Alati on ta püüdnud oma kogemusi noorematele pedagoogidele edasi anda ja kooli arengusuundades kaasa rääkinud, ettepanekuid teinud.

Aktiivne on ta olnud ka lastevanemate kaasamisel kooliellu, korraldades nendega koos huvitavaid üritusi, samuti ekskursioone, matku, kevadisi klassilõpetamisi.

Tema õpetatud rahvatantsijad on alati heatasemeliselt esinenud ja osalenud nii maakonna kui ka vabariiklikel tantsupidudel. Paljud, kes temalt lapsena tantsupisiku saanud, naudivad tantsu veel täisealistenagi. Ka oli ta aastaid folkloorirühma juhendaja. Kindlasti on Maimu meie kohalikku kultuuriellu jätnud teoka jälje.

Iseloomult on Maimu sõbralik, tasakaalukas, avara silmaringiga ja suurepäraselt nalja mõistev naine. Suhtlemisel leiab oskuslikult kaasvestlejaga kontakti, on taktitundeline ja väga kohusetundlik.

Maimu on koos abikaasaga üles kasvatanud kaks töökat tütart.

Lähematele töökaaslastele on ta „väikeste krutskitega Mummi“.

Allikas Tõstamaa Tuuled, märts 2005.

Efeline Liiv

Tõstamaa valla vapimägi kavaler 2005

Efeline Liiv alustas Tõstamaa Keskkoolis 1. septembril 1970. a. bioloogiaõpetajana, hiljem lisandus ka geograafiaõpetaja amet kuni pensionile jäämiseni.

Oma tundides kasutas ta alati palju näitlikke õppevahendeid ja praktilist tegevust. Ta oli koolis üks esimesi, kes klassis kitsasfilme näitama hakkas. Õpetaja Liivi juhendamisel valmistasid õpilased taimedest, putukatest ja muust loodusest kogutud materjalist huvitavaid kollektsioone. Maakonna ainekonkurssidel ja olümpiaadidel saavutati tema õpetatavates ainetes häid tulemusi.

Edukas oli Efeline töö loodussõprade ringi juhendajana. Selle ringi töö kaudu arendati lastes huvi looduse ja keskkonnakaitseprobleemide vastu. Rajatud sai looduse õpperada, mille Efeline nüüd uuesti taastas. Ka pensionärina on Efeline aktiivselt ja novaatorlikult kaasa löönud valla keskkonnaküsimustes. Tervise ja hea enesetunde säilitamise nimel õhutanud kaaslasi loodusrajale, kepikõnnile või lihtsalt jalutuskäikudele vabas looduses.

Pea igas meie valla lehes „Tõstamaa Tuuled“ on võimalik tema kirjutatud artiklitest lugeda infot huvitavate raamatute ja huvitavate inimeste ning vallasündmuste kohta. „Vokiratta“ tegemistest-käimistest võtab Efeline atiivselt osa.

Iseloomult on Efeline elav, aktiivse eluhoiakuga, suure lugemis- ja reisihuviga ning laia silmaringiga. Kunagi ei keela ta noorematele oma professionaalset erialast abi.


Allikas Tõstamaa Tuuled, märts 2005.

Tiit Pilt

Tõstamaa valla vapimägi kavaler 2006

Tiit Pilt sündis 28. oktoobril Läänemaal Ridala vallas Panga külas. Tiidu kodutalu Puusepa oli üks metsavendade kooskäimise kohti ja kui NKVD sai asjast aimu, korraldati 5. juunil 1949 haarang. Talu põletati maatasa, ema viidi Siberisse ja Tiit jäi ema Erika sõbrannade hoolde. Rannarahva elu oli väha vaene ja Tiit anti lastekodusse, esialgu kasvas ta Palivere ja hiljem Pärnu lastekodus.

1964 lõpetas ta Pärnu 4. Keskkooli ja läks kohe pärast seda tööle Pärnu Piimatoodete Kombinaati transpordi tööliseks. Siis võttis naise ja tänaseks on kahest tütrest kasvanud tublid tööinimesed. 1972 otsustas Tiit jälle kooli minna, TPI- sse tööstuse planeerimist õppima. Ta töötas Piimakombinaadis väga mitmetel ametikohtadel ning alates 1986. aastast valiti direktoriks. 1995. aastal lõppes 31 aastat kestnud töö piimanduses.

Elu pakkus Tiidule jälle uue väljakutse, sest alates 1992. aastast tuli ta elama Manijale Riida tallu ja jälle tuli kõike justkui otsast alustada. Tasapisi alustas ta turismindusega ja tänaseks on ka saare suurima loomakarja omanik. Nagu ta ise ütleb, et ei ole mõnusamat ja rahustavamat muusikat kõrvadele, kui lambakarja heinakrõmpsutamine.

Kuni 2005. aastani täitis Tiit ka saarevanema ühiskondlikke kohustusi. Tiiduta, tema asjaajamiskogemuseta, turismitaluta, loomapidamiseta, tema kaasabil teostatud projektideta oleks tänane elu Manijal oluliselt värvivaesem.

Allikas: Tõstamaa Tuuled, märts 2006.

Ülle Juurik

Tõstamaa valla vapimägi kavaler 2006

Ilmari, Peetri, Ülari, Silveri, Aivari, Merikese, Sandri, Merle, Ingmari, Oliveri, Kuldari ja Raineri ema Ülle Juurik sündis 29. mail 1960. aastal Lihulas. Õppima läks ta Tallinna Kooperatiivkooli kulinaariks. See oli saatuse märk, sest just pinginaabri vennast Edgarist sai tema tulevane mees. Pika, sihvaka punapäise noormehe süda sai võidetud ja kooli lõppu 1978. aastal sai tähistada juba pulmapeoga. Suurlinnas oli korteritega kitsas ja noored otsustasid kolida maale, esialgu Kastnasse, hiljem Tõstamaa alevikku.

Ülle on täis õppimishimu ja saarlase jonni ning pärast töö kaotust toitlustuses otsustas ta minna õppima Pärnusse juuksurite ja maniküürijate kursustele. Sellel alal töötas ta ligi kuus aastat.

Kuni seitsmenda eluaastani oli Ülle üksik laps ja lubas endale, et kui suureks saab siis on tal suur pere. Seni on ta ikka talitanud vanaema õpetust mööda, et kui mõni laps koputab ukse peale siis ei tohi teda uksest tagasi saata ja et ega Jumala vilja tohi raisku lasta minna. Nõnda ongi Üllest ja Edgarist saanud suure pere vanemad.

Elama mindi 19 aastat tagasi Järve tallu, et lastel ruumi möllata oleks. Laste üle võib ainult uhkust ja rõõmu tunda, sest kõigil läheb tööl ja koolis hästi. Laste sõnul on Ülle hea ja turvaline ema, kellele on tore sülle pugeda ja lõputult kallistada. Ülle ütleb, et laste kasvatamine on talle kallis hobi ja ta on selle nimel kõigest muust loobunud ega väsi sellest kunagi ning just lastelt saab ta energiat edasi rahmeldamiseks.


Allikas: Tõstamaa Tuuled, märts 2006.

Toomas Mitt

Tõstamaa valla vapimägi kavaler 2007

Praegune Tõstamaa keskkooli direktor Toomas Mitt lõpetas 1989.aastal Tartu Riikliku Ülikooli spordimängude treeneri-pedagoogi eriala.

Tõstamaa koolis töötab ta 1997. aastast, mil tuli tööle kehalise kasvatuse õpetajana. Lisaks sellele on ta õpetanud veel põhikoolis ajalugu, arvutiõpetust ja enesekaitset noormeestele. Koolidirektor sai Toomasest 1998.aastal, töötades suure kohuse- ja vastutustundega. Aineõpetajana saavutas ta õpilastega väga hea kontakti, olles küll nõudlik, kuid samas arvestas ta õpilaste individuaalseid iseärasusi. Õppetundides kasutas erinevaid meetodeid. 

Kuna ta ise valdab täiuslikult infotehnoloogiat, siis palju tunde on ta läbi viinud arvutiklassis. IT-alaseid kursusi on ta regulaarselt korraldanud ka õpetajatele. Oma töös kasutab Toomas uudseid vaatenurki ja on alati avatud just uute võimaluste otsimisele.

Toomas Mitt on Pärnumaa Koolijuhtide Ühenduse eestseisuse liige, kuulub Eesti Koolijuhtide Ühendusse ja sai aasta haridusasutuse juhi nimetuse 2004. Oma parteilise kuuluvuse kohta on ta ise öelnud, et tema partei on kool. Toomas Mitt osales projektijuhina Euroopa Comeniuse koolide koostööprojektis Imagine. Ta on algatanud ja läbinud teisigi projekte. Toomas Mitt jätkab hariduselu edendavate ettevõtmistega: jagab kogemusi nii maakondlikel kui vabariiklikel nõupidamistel ja seminaridel, propageerib kodulehel oma kooli üritusi, osaleb Mõisakoolide Ühenduse töös. Tõstamaa kool osaleb edukalt „Kauni kooli“ ja „Unustatud mõisate“ projektides.

Iseloomult sõbralik, heatahtlik, abivalmis, püüab töös toetuda positiivsele. On koostöövõimeline ja uute ideede juurutaja kollektiivis. Kõige sellega on Toomas saavutanud lugupidamise nii õpilaste, õpetajate, vanemate kui ka üldsuse seas.

Toomase suur hobi on kunst. Ta on osalenud iga-aastastel rahvusvahelistel puuskulptuuride valmistamise konkurssidel välisriikides, teeb ka jääskulptuure. Üsna tihti jääb tema fotoobjektiivi ette meid ümbritsevast midagi sellist, mida fotolt pärast huvitav vaadata. Kooli sisekujunduses on arvestatud tema nõuandeid, neid on hinnanud ka kooli külalised. Toomas on läbi viinud loendamatu arv kordi huvitavaid kultuuriloolisi ringkäike huvilistele ja kolleegidele teistest koolidest; vallapäevadel on ta üheks peaorganisaatoriks.

Selge on see, et kunagine tippväravpallur ka praegu palli õigesse väravasse lööb ja seda nii otseses kui ka ülekantud tähenduses.

Elli Teras

Tõstamaa valla vapimägi kavaler 2007

Elli Teras on olnud kõige kauaaegsem koolidirektor Tõstamaal - veerandsada aastat. Elli sündis 6. jaanuaril 1928. aastal Kehtna vallas Raplamaal. Peale Tallinna Õpetajate Instituudi lõpetamist töötas ta kümme aastat Kilingi-Nõmme Keskkoolis ja kui talle pakuti koolijuhi ametit 1959. aastal Tõstamaal, võttis ta väljakutse vastu ning juhtis Tõstamaa Keskkooli järjest 24 aastat kuni 1983. aastani.

Praeguste koolilaste vanemad ja ka mitmed õpetajad on enamus tema juhitud koolis õppinud. Ajad olid teised - nii ka nõudmised, korraldused, käitumisnormid, juhtimisviisid. Paljudel on kindlasti meeles ekstreemseid elamusi oma kooliajast, aga enamasti meenutatakse seda kõike nüüd läbi huumoriprisma. Klassi-ja koolikokkutulekutel meenutatakse tihti kooliaegu sõnadega: „ Kui Elli…” Kõigil on meeles.

Kui Elli koolitunnid lõpetas, jäi tema hing ikka sinna majja. Ta jälgis põnevusega maja uueks sündi. Temale on usaldatud kooli võtmekimp tänagi ja igal õhtul saadab Elli tühjaksjäänud koolimaja ööunele. Pole ta kunagi ära öelnud ootamatult Tõstamaale saabunud endistele õpilastele, kolleegidele või nende tuttavatele meie ilusa kooli näitamisest – seda ka kõige kiiremal ajal. Alates 1999. aastast kuni 2003. aastani oli Elli Tõstamaa kooli aednikuks. Tema hoole all olid sirged köögiviljapeenrad, marjapõõsad ja kasvuhoone. Aiatöö kogemuse said enamus koolilastest ja omakasvatatud köögiviljad jõudsid laste toidulauale. Kõige selle vahele mahtus hulgaliselt lõhnavate õitega lillepeenraid. Seda lilleaeda käidi imetlemas lähedalt ja kaugelt. Ootamatult vajalikku lilleõit ei keelatud kellelegi. Selle ilu loomiseks ja hoidmiseks töötas Elli aias hommikul vara ja õhtul pimedani.

Kui Tõstamaal kadus ühissaun, leiti võimalus koolisauna kasutamiseks. Jälle tuli appi Elli, kes juba aastaid muretseb, et Tõstamaalasi ootaks soe saun nii nädalalõppudel, kui spordiradadelt tulles. Mõnus! Paljudel on kindlasti meeles peale Tõstamaa jooksu pakutud soe tee või suusarajalt tulles kosutav kõhutäis. Ikka on Elli nõu ja jõuga abiks olnud ja ühistest tegemistest osa võtnud. Oma elukogemusi ja teadmisi kasutab ta ka mälumängus. Elli on olnud Tõstamaa mälumängus selle algusest peale ja tema võistkond on olnud ikka esimeste seas.

Harrastuseks on Ellile olnud pikka aega huvi ajaloo vastu. Samuti kogub ta artikleid jutte jpm. mis puudutab Tõstamaad ja tõstamaalasi.

Aastaid on Elli viimsele teele saatnud neid, kel elutee lõppenud. Paljude tõstamaalaste ärasaatmisel lugejaks ja leinajate lohutajaks on ikka olnud tema.

Ta on üles kasvatanud kolm last, tal on viis lapselast ja üks lapselapselaps. Ellit on tunnustatud K. R. Jakobsoni Pärnumaa aasta õpetaja tiitliga. Ta peab ennast hingelt Tõstamaa patrioodiks. Südamesooviks on Ellil, et noored ikka leiaksid Tõstamaal töö ja eluaseme ning seoksid end selle kauni paigaga.

Peeter Lapp

Tõstamaa valla vapimägi kavaler 2008

Vapimärk omistati põllumajandusliku suurtootmise ja seeläbi töökohtade säilitamise eest Tõhelas, tegevuse eest kodukandi elu edendajana ja aktiivse vallavolikogu liikmena aastatel 1999-2005 .

Peeter Lapp sündis 29. aprillil 1955. aastal Tõstamaal. 1962. aastal läks Tõstamaa kooli, mille lõpetas 1970. aastal ja samal aastal asus ta õppima Tihemetsa sovhoostehnikumi. Peale tehnikumi lõpetamist 1974. aastal asus tööle Tõhelasse Kiire kolhoosi peamehaanikuna. Siis tuli vene armeeteenistus ning peale seda töötas ta Pärnus autokolonnis nr. 3054G. Algul oli lihtsalt autojuht, pärast juba linnadevaheliste vedude peal. Venemaa sai risti põiki läbi sõidetud ja see oli Peetri meelest tema kõige mõnusam tööperiood.

Siis kutsuti teda Tõhela kolhoosi juhtima ja alates 8. oktoobrist 1990 kuni senini on ta oma elu Tõhelaga sidunud. Vahepeal sai kolhoosiaeg otsa ja kui 1993. aastal moodustati OÜ Tõhela, juhtus jälle, et Peetril tuli osaühingut juhtima hakata. Ja nagu mees ise on kriitiline, et küllap kehvasti juhatas, aga hea, et 2003 oldi veel müüdavad ja nii moodustati uus firma OÜ Tõhela Farmid, mille nõunikuna ta praegugi töötab.

Kui Peeter sai teate vapimärgi omistamisest, poetas mees enda sõnul mõne pisaragi ja imestas, et kas tõesti juba nõnda vana. “Eks andjad teavad paremini, mille eest vapimärgi andsid”, arvab Peeter. “Ju vist selle eest, et olen aidanud keerulistel aegadel Tõhelas põllumajandust säilitada. See tunnustus oli mulle tõesti ootamatu kuigi väga meeldiv tunne”, võtab Peeter ise asja kokku.

Eeri Kivimaa

Tõstamaa valla vapimägi kavaler 2008

Vapimärk omistati kauaaegne tegevuse eest kalurna, kalandusbrigaadi brigadirina, kalurite ühistegevuse edendamise ja Peerni sadama arendamise eest.

Eeri Kivimaa sündis 6. detsembril 1940. aastal Tõstamaa valla Kavaru külas neljalapselises kaluriperes teise lapsena. Põhikooli hariduse omandas Pootsi koolis. Kuna isa sattus tervisehädadega haiglasse, pidi Eeri varakult tema asemel minema merele leiba teenima, sest teised lapsed käisid koolis. Nii saigi mehest 1957. aastast põline kalur.

Alguses töötas ta kolhoosis Kavaru, aga seoses abiellumisega tuldi elama Pootsi. 1970. aastal avanes tal võimalus saada tööle kohalikku kaluribrigaadi. Kogu elu on Eeri töötanud kalurina samas kohas, kuigi vahepeal on muutunud kolhooside nimed ja ka riigikord. Hulk aastaid täitid Eeri brigadiri kohuseid, olles kohalike kalurite ühistegevuse ja Peerni sadama arendamise eestvedajaks. Praegu töötab mees füüsilisest isikust ettevõtjana.

Eeri on kahe lapse isa ja neljale lapselapsele vanaisa. Praegu peab mees kõige tähtsamaks hoida tervist ja kui vähegi võimalust, ikka mõni võrk merre viia.

Rita Algpeus

Tõstamaa valla vapimägi kavaler 2009

Rita Algpeus sündis 19. septembril 1955. aastal Kohtla-Järvel. Keskhariduse omandas Rita Kohtla-Järvel ning seejärel asus ta 1972. aastal Tallinna meditsiinikooli. 1974. aastal lõpetas ta kooli üldõe erialal. Peale kooli suunati Rita Pärnumaale Tõstamaa haiglasse tööle. Esialgu oli väga raske, sest Rita ei osanud sugugi eesti keelt. Ta otsustas esimesel võimalusel Tõstamaalt lahkuda. Seda võimalust ei ole talle antud tänaseni. Keel sai hädaga selgeks õpitud ning kaheksa aasta pärast läks Rita toredale kohalikule poisile mehele ja sünnitas perre kolm tütart.

Peale haigla sulgemise töötas Rita perearsti abilisena, tänasel päeval aga toimetab lasteaia majas päris omaette. Vahepeal õppis Rita masseerijaks ja on vähe neid, kes pole ta sitkeid käsi tunda saanud. Tema kabinetis saavad tervisetaastajad mitmesugust elektriravi. Rita on hakkaja ja toimekas naine, et meditsiinist mitte kaugeneda ja elu igavaks ei läheks, käib ta tööl ka Pärnu haigla erakorralise meditsiini osakonnas. Tõstamaa koolis peab õe ametit.

Kõige tähtsamad siin maailmas on Rita jaoks tema lapsed ja lapselapsed. Juba märtsis on Algpeuside perre oodata neljandat lapselast. Üliväga armastab Rita soos jõhvikal käia ja tema teiseks hobiks on reisimine. Naine hindab ausust ja usaldust, sest see on suhte alus. Ritale meeldib tema töö väga, see on suhtlemine ja inimeste aitamine. Ta on selleks loodud.

Allikas: Tõstamaa Tuuled, veebruar 2009

Lya Vesik

Tõstamaa valla vapimägi kavaler 2009

Lya Vesik sündis 26 augustli 1938 .aastal Rakvere linnas. 1946. aasta esimesel septembril läks ta Lasila algkooli esimesse klassi. 1950. aasta esimesest septembrist oli Porkuni 7-klassilise kooli õpilane. 1953 kuni 1957 õppis Rakvere pedagoogilises koolis.

Alates esimesest septembrist 1957 asus elama ja tööle Pärnumaale. Esimeseks töökohaks sai Kihnu 7- klassiline kool, kus töötas algklasside õpetajana. Kihnus Lya abiellus ja perre sündis kaks tütart. 1962 – 1969 õppis Tartu ülikoolis ja omandas ajaloo õpetaja kutse. Seejärel, 1970. aastal, viis elutee teda Päärdu 8-klassilisse kooli, kus töötas selle sulgemiseni.

Alates 1971. aastast on Lya töötanud Tõstamaa koolis nii ajaloo õpetaja kui ka õppealajuhatajana. Lya hindab üle kõige ausust ja laidab ebaõiglust. Ta peab oluliseks haridust, häid raamatuid, eriti ajaloolisi ja psühholoogilist laadi. Kiidab kohusetundlikke ning suure südametunnistusega inimesi ja ütleb, et hea inimesega on alati hea olla ja koos töötada. Lya Vesik on Tõstamaa kooli raudvara.

Allikas: Tõstamaa Tuuled, veebruar 2009

Tõstamaa osavallakeskus

Sadama tee 2
88101 Tõstamaa alevik, Pärnu linn
444 8161
linnavalitsus[at]parnu.ee

Kontaktid ja vastuvõtuajad
Avatud: E-N 8.00-17.00, R 8.00-16.00

Veebilehel kasutatakse küpsiseid