Tiia Schär
Tõstamaa valla vapimägi kavaler 2012
Schär sündis 14. veebruaril 1940. aastal Tallinnas käsitööliste peres. Saatuse tahtel jäi ta oma vanematest väga varakult ilma. Tiia kasvas üles oma tädi juures Pedaka külas. Seal õppis selgeks kõik talus vajalikud tööd. Põhikoolis käis Tõstamaal ja peale seda lõpetas Viljandi pedagoogilise kooli algklassiõpetaja kutsega. 1958. aastal suunati 18ne aastane pedagoog Varbla kooli muusika ja kehalise kasvatuse õpetajaks. Veel praegugi imestab naine oma toonast julgustükki. Päris muusikalist haridust Tiial ei ole, aga pilli on ta mänginud küll terve elu, sest teisiti pole lihtsalt saanud.
Kümme aastat Varblas tõi kaasa ka pere loomise. Sündisid tütar Kaarin ja poeg Valter. Edasi asus Tiia tööle Tõstamaa lasteaeda kasvatajaks ja elama taas Pedakale. Õige pea õnnestus alevikus korter saada ja nõnda töötas Tiia lasteaias 23 aastat. 1991. aastal, kui tütar Kaarin lapsepuhkusele jäi, õnnestus Tiial kooli tööle saada. See oli parim aeg tema elus. Kõik sobis, oma klassi lapsed olid tohutult andekad ja neid õpetada rõõm. Nende lastega tegi Tiia folkloorirühma Mikud – Mannid. Selle rühmaga reisisid ja esinesid nad palju ja muidugi võitsid paljudel konkurssidel. Tiia ei jõua ära kiita ka nende laste vanemaid, kes igati toetasid laste tegemisi.
Tiia ütleb, et parema käega teeb ta tantsu ja vasakuga laulu. Õnnestumiseks peab, et on saatnud viis lauluõpilast telesse esinema, ning tantsukonkursside võite on tulnud omajagu. See kõik on ikka meeskonna töö, koos tublide laste ja nende vanematega, on õpetaja veendunud. Ja seda, et vallabussi saab alati kasutada, ei jõua Tiia ära kiita. Käia laulupeol oma bussiga teeb teised kadedaks. Eks see on omakorda vastutus ja kohustus hästi esineda.
Kui kooli töö otsa sai, hakkas naine Vokiratast juhendama. Vokiratas on ikka ennast folkloorifestivalile Baltica esinema välja võidelnud. Lõppkontserdil unustatakse raske trenn ja aina imetletakse teiste rahvaste tantsude ilu.
Praegu aitab Tiia natuke tütre rahvatantsu rühma juhendada, sest tervis seab omad piirid.
Üks väike unistus on koduseks jäänud Tiial ka. Ta tahaks endale suurema ekraaniga televiisorit, et reedeti tundide viisi Leedu folkloori vaadata. See on tema jaoks uskumatult ilus. Hobikudujana ei istu ta teleri ees niisama käed rüpes, ikka koob kindaid ja salle. Ajaviiteks tegeleb sudokuga. Aiamaal müttab täie tõsidusega ja metsast toob rõõmuga marju ja seeni koju. Ise ütleb, et on vanaegne inimene ja kustutab koridoris alati tule. Kuldmunadeks peab oma nelja tublit lapselast, kelledest kolm juba kõrgkoolis tarkust taga nõuavad.
Allikas: Tõstamaa Tuuled, märts 2012