Paikuse osavalla uudised, teated

08.10.2019

Soovitan kõigil, kes tunnevad huvi sisekaitseakadeemia Paikuse õppekeskuse alarmsõiduraja laiendamise vastu, käia esmalt tulevase raja asukohta vaatamas. Lagunenud aiamajad, võssa kasvanud põllulapid, puude alt leiab taarat ja süstlaid. Sisekaitseakadeemia tahab selle asemele rajada õppesõiduväljaku, mis sarnaneb rohkem Aide Autokooli harjutusväljakule kui Audru ringrajale.

Tulevased politseinikud ei õpiks seal mitte autoga kihutamist, vaid libedal teel takistusest möödumist, slaalomit, kurvis pidurdamist jt sõiduvõtteid, mis on kasulikud igale autojuhile. Korraga harjutab väljakul neli kuni seitse sõiduautot, mille kiirus ei ületa 70 kilomeetrit tunnis. Sõiduharjutust teeb üks auto korraga, helialarmi harjutuste käigus ei kasutata.

Samasuguseid harjutusi teevad politseinikuks õppijad praegu õppekeskuse Kalda tee serva jääval platsil, mis on väike ja ohtlik. Uuel õppesõiduväljakul oleks näiteks kunstkattega libedarada, mis annab autojuhile tunnetuse, kuidas masin libedaga käitub.

Avalikkuses on seni sisekaitseakadeemia territooriumile jäävaid võsastunud aiamaalappe kirjeldatud kohana, kust kostab linnulaulu ning elavad rohekonnad ja oravad. Nende asemele rajatav õppesõiduväljak ei laskvat ümberkaudsetel elanikel aknaid lahti hoida ja hoovis pesu kuivatada, sest seitse väljakul harjutavat autot levitavat heitgaase, tolmu ja müra. Inimesed on paanikasse aetud, koguvad allkirju ja nõuavad, et linnavalitsus ei annaks õppesõiduväljaku laiendamiseks ehitusluba.

Loomulikult on omavalitsus kõiki üksikasju põhjalikult kaalunud. Õppesõiduväljaku asukohta on Paide maantee poole nihutatud, ATV rajast loobutud, puid dendroloogiliselt hinnatud ja võimaliku müra tugevust modelleeritud.

Sisekaitseakadeemia Paikuse õppekeskus on ainuke politseikool Euroopas, mille territooriumilt saab igaüks läbi jalutada. Inimesed on harjunud kasutama vana mõisaalleed, mis ühendab Kalda ja Kooli teed ja möödub otse lasketiiru kõrvalt. Kooli praegust õppesõiduväljakut kasutatakse luba küsimata, aiamaal koguneb igasugu rahvast.

Kool tahab tulevase harjutusväljaku kõrvalistele isikutele sulgeda ning piirata inimeste liikumist kooli territooriumil öösel ja õppuste ajal. Selleks, et kohalikud elanikud edaspidi õppeasutusest mööduda saaksid, on kavas rajada jõe äärde kallasrada. Ei midagi väga uhket, vaid on vaid natuke võsa raiuda ja multši maha panna.

Esialgu soovis sisekaitseakadeemia vana ja uue õppesõiduväljaku ühendada ning võtta selleks maha ühendamist takistavad alleepuud. Nüüd jäetakse kõik 32 vähemalt saja-aastast tamme alles ja aiamaa-alal säilitatakse väärtuslikum kõrghaljastus, mis õppesõitu otseselt ei sega. Västriku tänava äärseid hõbepajusid ja mände pole keegi kunagi tahtnud puutuda.

Müra summutamiseks rajatakse vana harjutusväljaku Kalda tee poolsesse serva müratõkkesein ja uue harjutusväljaku ümber pinnasvall. Kas ja kus kahe meetri kõrguse pinnasvalli peale midagi istutada, vajab veel analüüsimist. Valli eesmärgiks on müra summutada ja võõraste harjutusväljakule sattumist takistada, kui haljastus sellele kaasa aitab, pole see välistatud.

Selle aasta 23. mail valminud müra modelleerimise aruandes on kirjeldatud erinevatest sõiduharjutustest ja lasketiirust tekkivat müra. Kusagil ei ületa see liiklusmüra lubatud normtaset, mis päeval on 60 ja öösel 55 detsibelli. Lasketiiru müra normtasemeid Eestis kehtestatud pole, sellega sarnase tööstusmüra normid on päeval 60 ja öösel 45 detsibelli.

Sõiduharjutusi tehakse kell 9-18 ehk ainult päevasel ajal. Modelleerimine näitas, et lähimate majadeni jõudev müratase jääb ilma pinnasvallita alla 50 ja pinnasvalli puhul alla 40 detsibelli. Isegi kui lasketiirus toimuvad võistlused, on suurim Västriku tänava ja Kooli tee majadeni jõudev müratase 50-55 detsibelli.

60 detsibelline müra on võrreldav olukorraga, kui inimesed natuke valjemini räägivad. Tõenäoliselt segab naabreid pigem lasketiirust kostev impulssmüra kui neli kuni seitse sõiduautot, mis õppesõiduväljakut kasutavad.

Lasketiiru müra summutamiseks on sisekaitseakadeemia ehitanud poolele majale katuse. Kogu maja kinniseks ehitamine seisab investeeringute ootel. Keegi ei taha investeerida õppekeskusesse, mille tulevik on tume.

Õppesõiduväljaku õhtusaastet pole mõtet uurida, sest seitse euronormidele vastavat politseiautot eraldavad vähem heitgaase kui Västriku tänaval sõitvad autod. Samuti on kummaline rääkida tolmust, sest harjutusväljak on asfalt- ja epoksiid-, mitte kruusakattega. Olen lugenud isegi väidet, et neli kuni seitse väljakul harjutavat sõiduautot võivad suurendada vibratsioonitaset…

Bussid ja veoautod harjutusväljakut kasutama ei hakka. Nagu praegugi, võib vanale harjutusväljakule mõnikord maanduda helikopter, kuid seda teeb ta ka ilma uue harjutusväljakuta.

Kaasaegse õppesõiduväljaku üle arutlemine ei tohiks muutuda sisekaitseakadeemia kiusamiseks. Kusagil on piir, kus ligi kolmekümnele kohalikule elanikule tööd pakkuv õppeasutus asjad kokku pakib ja jätab Paikusele tondilossi, mida rüüstamas käiakse. Omavalitsus peab olema nõudlik, ent mõtlema tulevikule.

Tänu sisekaitseakadeemia õppekeskusele on Paikuse üks turvalisemaid kohti Eestis. Kadettidest on abi nii politseipatrullide koostamisel kui erinevate ürituste läbiviimisel, noortel on võimalus kohapeal kõrgharidust omandada. Kas see on tõesti vähem väärt kui vana aiamaalapp?


Kuno Erkmann,
Paikuse osavallakeskuse juhataja